„Pean tõenäoliselt ka kirstus särav ja ilus välja nägema, muidu räägitakse, et midagi on Anuga lahti,” naerab Anu Saagim, kui hakkame rääkima ilust, sellest mõistmatust, defineerimatust, kuid kogu maailma juhtivast nähtusest. Nähtusest, mis on kaasa toonud sõdu, pettumusi, petmisi, hukatust, aga andnud võimaluse ka imeliseks kunstiks, võrratuteks värssideks ja lauludeks.
Anu Saagim on sellest ajast, kui enamik meist teda mäletab, rikastanud seltskonnaajakirjade kaasi ja siselehti ning olnud nähtav televiisoris. Naine on endale ja endast vorminud Eesti mõistes superstaari, kellel on võime panna inimesed enda järgi joonduma. Naiste puhul tähendab see peamiselt välimuse ja stiili järgimist. Anu annab endale selgelt aru, et tema välimus inspireerib teisi.