35selt iseendaga sõjas: arvati, et olen lapseootel, aga tegelikult vaatasid mulle peeglist vastu hoopis stressi­kõht ja hor­moonid

Iseenda armastamine tundub pealtnäha kerge ja arusaadav ülesanne, kuid nii nagu igas suhtes, võib ka siin esineda nii draamat ja kirgi kui ka mõistmist ja leppimist.

Enesearmastus on teema, mis pälvib üha rohkem tähele­panu. See on sõna, mille ümber on ehitatud megaärid ja mida kummardavad tuhanded naised ja mehed maailmas, lootes, et see üks toode — olgu siis uus joogamatt, veepudel või märkmik — tagab neile kestva armastussuhte ise­endaga. (Jah, olen isegi selle lõksu langenud.) Tõepoolest, need asjad võivad küll lühi­ajaliselt enesetunnet paran­dada, kuid siiski jääb vasta­mata küsimus, kuidas enes­earmastust pikemalt hoida.

Enesearengunõustaja Caitlyn Roux rääkis paar aastat tagasi oma TedTalki ettekandes, et peame mõtes­tama suhet iseendaga nagu tavalist sõprussuhet, kus alguses tuntakse end kohma­kalt, on keeruline leida ühiseid jooni ja jututeemasid, kuid ajapikku tekivad juba naljad, mida mõistate vaid teie kaks.

Mind jäi see mõte kum­mitama, sest ilmselgelt tahad sõbrale alati parimat, armastad teda tema vigadest hoolimata ning usud tema unistustesse, olenemata sellest, kui pöörased need on. Miks käitume ise­endaga sageli teisiti? Seame teiste heaolu ettepoole, suhtume oma võimetesse ja ideedesse umbusuga ning oleme altid kritiseerima oma välimust ja olemust?

Nende küsimuste lahti­harutamiseks olen appi palu­nud Kristi ja Anete Pedaru ehk ema-tütre duo, kes on võtnud missiooniks õpetada igas eluetapis naisi ja mehi iseennast armastama.