ARHIIV | Täna sünnipäeva tähistav kultuuriminister Heidy Purga: poliitik peab olema nähtav, aga kõige olulisem on jääda iseendaks

Lugu ilmus esmakordselt aastal 2022.

“Nüüd saan Ukraina suurest südamest, elujaatusest, -kirest tegelikult aru. Mul on tunne, et Ukraina elu on kõik nüüd tagasi. Vanaema on tagasi. Mingid hetked on tagasi… Mul on olnud privileeg olla osa Ukraina kultuurist,” mõtiskleb riigikogu liige ja DJ Heidy Purga. Ukrainas toimuv sõda on toonud selle maaga seotud lapsepõlvemälestused eredalt meelde.

Kuna kevades on sel aastal erakordset pinget — aga päike paistab siiski lähedalasuva sõja ja kõnniteedel veel valitseva jääaja kiuste –, kutsun Heidy Kadriorgu jalutuskäigule. Värske õhk teeb igal juhul praegu head. Kõigile.

Tema äratuntav naeratus paistab juba kaugelt. Tõtt-öelda on see ainus, mis lähenevale riigikogu liikmele viitab, sest tema välimus murrab kõiki müüte poliitikust — ei mingit ranget välimust. Hoopis kitsad teksad, madalad saapad, trendikas talvemüts ja kollased küüned. Äsja on lõppenud kultuurikomisjoni istung, millel ta just mobiilselt osales. Ta kerib kõrvaklapid kokku taskusse, võtab kohvikust topsiga kohvi kaasa. Tööpäev on läbi, aeg ekraanidest silmi puhata.

Nagu neil päevil miljonitel teistel inimestel, on ka Heidyl mõtteid saatmas sündmused Ukrainas. Heidyt seob Ukrainaga tema vanaema Antonina, Tonja, kes oli pärit Lvivi lähedalt väikesest külast. Heidy ise kasvas üles aga Elvas, majas, kus elas koos kolm põlvkonda. Koos vanaema, ema-isa ja õega.

“Meie aias kasvas igasuguseid “imelikke” köögivilju, mida naabritel polnud. Kogu Ukraina kultuur on tänu vanaemale minu jaoks nii iseenesestmõistetav.