Tema äratuntav naeratus paistab juba kaugelt. Tõtt-öelda on see ainus, mis lähenevale riigikogu liikmele viitab, sest tema välimus murrab kõiki müüte poliitikust — ei mingit ranget välimust. Hoopis kitsad teksad, madalad saapad, trendikas talvemüts ja kollased küüned. Äsja on lõppenud kultuurikomisjoni istung, millel ta just mobiilselt osales. Ta kerib kõrvaklapid kokku taskusse, võtab kohvikust topsiga kohvi kaasa. Tööpäev on läbi, aeg ekraanidest silmi puhata.

Nagu neil päevil miljonitel teistel inimestel, on ka Heidyl mõtteid saatmas sündmused Ukrainas. Heidyt seob Ukrainaga tema vanaema Antonina, Tonja, kes oli pärit Lvivi lähedalt väikesest külast. Heidy ise kasvas üles aga Elvas, majas, kus elas koos kolm põlvkonda. Koos vanaema, ema-isa ja õega.

“Meie aias kasvas igasuguseid “imelikke” köögivilju, mida naabritel polnud. Kogu Ukraina kultuur on tänu vanaemale minu jaoks nii iseenesestmõistetav.

Jaga
Kommentaarid