Eestis elav ukrainlanna Vitaliia Sass (26) ütleb, et ukrainlased ei räägi omavahel abstraktsest sõja lõppemisest: “Meie jaoks on ainult üks variant ja see on sõja võitmine.”
“Ära aja hullu juttu — praegu on külvihooaeg!” prahvatas hämmingus babusja, kui Vitaliia üritas teda telefoni teel veenda Eestisse sõjapakku tulema. “Mul on tomatitaimed potis — kas sa arvad, et ma lihtsalt reedan ja hülgan nad?!” kõlas küsimus, millele on võimalik vaid ühtmoodi vastata, kui sa ei soovi just matriarhi solvata. Jäi vanaema, jäid ka teised sugulased.
Tundub, et kui viikingitel olid valküürid, siis ukrainlastel on naised nagu Vita ja tema vanaema: sitked ja südid, kartmatud isegi maailmas, kus vaenlane tossutab taevas ja möllab koduõuel.
Uus reaalsus
Eestis on Vita elanud ligi neli aastat. Tema sünnilinnaks on Kiievist neljatunnise autosõidu kaugusel asuv Vinnõtsja — pika ja verise ajalooga ülikoolilinn, mille lähistel asus teise maailmasõja ajal Hitleri idarinde peakorter Werwolf. Enne Tallinnasse kolimist pendeldas naine India ja Kiievi vahet — esimeses ootas modellitöö, teises emake.