Onkoloogia arst-resident Sandra Kase: härdameelseid hetki on üsna palju. Näiteks olen töötanud noortega, kes surevad väga piinarikkal moel

“Võib-olla mõni arvabki, et arsti­amet on nagu “Grey anatoomias”,” muigab Tartu ülikooli onkoloogia arst-resident Sandra Kase (32). Enne ise arstiks kujunemist nägi ta selle ameti tegelikku igapäevaelu oma ema ja vanaema pealt.

“Naljaga pooleks, ilmselt on meil pere­konnas üks geneetiline mutatsioon, “onkogeen”. Mille muuga seletada, et olen perekonnas juba kolmandat põlve onkoloogiks saamas,” mõtiskleb Sandra. Üks “geneetiline mutatsioon” on selle pere naistel aga veel — nad on väärtustanud kõrgharidust ning olnud oma töös kirglikud ja põhjalikud, nagu eriala nõuab.

Teel äratundmiseni

Praegu jagab Sandra oma aega Tartu ülikooli doktorantuuriõpingute, onkoloogi erialatöö ja -õppe ning ka mõnes era­kliinikus töötamise vahel. “Mu ajagraafik on tõesti tihe, aga samas tean professoreid, kelle kalender on aastateks ette planeeritud. Selleni on mul veel kõvasti arenguruumi. Ehkki olen aja jooksul omandanud väga hea ajaplaneerimisoskuse, olen enda jaoks ka selgelt lahti mõtestanud, miks ma midagi teen, ja muidugi on vaja ka tahet neid asju teha… Juba ülikooli ajal oli mu moto: selleks, et teha ühel eluetapil seda, mida ma tahan, tuleb mõnel teisel etapil teha paratamatult rohkem seda, mida ma ei taha.” Ta peab end õnnelikuks inimeseks, sest saab iga päev tegeleda asjadega, mida väga armastab.