AVAMEELSELT RINNAOPERATSIOONIST: keegi ei räägi, et see valu on nii suur, väljakannatamatu, pisarateni valu

 (3)
AVAMEELSELT RINNAOPERATSIOONIST: keegi ei räägi, et see valu on nii suur, väljakannatamatu, pisarateni valu
Stina Kase

Aasta tagasi seadis 26aastane kahe lapse ema Pille (nimi muudetud) sammud kliinikusse, et taastada oma rinnad ja enesekindlus. Kuna katsumusrohke teekonna raskemaid osi oli teadmatus, jagab ta saadud kogemust ka teiste naistega.

“Ma olen alati olnud võltsuse ja ebavajalike “ilulõikuste” vastu ega kujutanud ennast ettegi minemas opilauale, et silikooni rindadesse panna. Nüüdseks aga on kõik kõhklused, valu, hirm ja isegi mõned kahetsused seljataha jäänud.
Lugu algas kümmekond aastat tagasi, kui sain 19aastaselt esimese lapse. Imetasin poolteist aastat ja kõik oli hästi, säilis ka mu rindade B-korv. Ent pärast teise lapse sündi tuli rindadesse nii palju piima, et need kattusid vähemalt saja venitusarmiga. See oli väga valus. Seejärel aga piimanäärmed taandarenesid ning rind venis välja, muutus tühjaks, kortsus ja koledaks. Üks arst ütles, et mul on 70aastase keha – ja ise tundsin samuti. Ma isegi ei ihaldanud sümmeetriat, et nibud oleksid samal kõrgusel või rinnad ühesuurused, ma lihtsalt ei tahtnud end enam tunda, nagu oleksin lõksus vanainimese kehas.
Võid ju mõelda küll, et kõik on hästi, proovida olla uhke naine – vaadake, olen sünnitanud, imetanud, siin on mu keha kui selle tõend! Aga siis astud peegli ette, võtad rinnahoidja seljast ja hakkab väga kurb.

Loe veel

Seotud lood:

Otsus panna implantaadid
ei tulnud muidugi lihtsalt. Mõte operatsioonist ja silikoonist mu organismis oli mulle täiesti vastuvõetamatu. Ent ühel meeleheitlikul hetkel hakkasin vaikselt uurima, et mida õieti tehakse ja kuidas. Internetist leiab muidugi väga õudseid pilte ebaõnnestunud lõikustest. Mõtlesin terve aasta, enne kui hakkasin üldse kirurgide juures konsultatsioonidel käima – ja ma ei leidnud algul küll ühtegi sellist, keda oleksin tahtnud skalpelliga oma rindade kallale lasta.
Lõpuks võtsin end kokku ja panin ühes kliinikus lõikuse aja kinni. Loobusin sellest aga viimasel minutil, sest ei suutnud kirurgiga kokkuleppele jõuda: tema tahtis minust teha šeffi suurte tissidega naist, aga mina soovisin olla normaalne, oma kunagise B-korviga. Hiljem selgus, et mu loobumine oli paras vedamine, sest mulle oli väidetud, et mulle ei saa panna implantaati lihase alla, vaid peab panema naha alla. Need jäävad aga üldiselt väga võltsid, sellised tükid. Kuna nahk siis ka venib, tuleks viie aasta pärast jälle operatsioonile minna ja lisaks jäävad armid näha. Ja kunagi tuleb veninud nahka jälle lõigata.
Õnneks sattusin lõpuks kliinikusse, kus minusse suhtuti heatahtlikult ja mõistvalt. Kõike seletati pikalt ja põhjalikult ning anti mõtlemisaega, mitte ei lükatud kohe lepingut letti nagu mõnes teises kohas. See tekitas usaldust ja usku. Kuna nad kasutasid uuemat tehnoloogiat, oli seal ka võimalik mulle implantaat lihase alla panna.

Operatsiooni hommik oli hirmus
– tegu oli ju nii suure ja lõpliku otsuse ning riskiga. Ma teadsin, et pean kliinikusse minema, ja samas pelgasin, et ma ei saa sellega hakkama ja jooksen ära. Mõtlesin, et kas ma tõesti olen see inimene, kes läheb praegu endale kunstrindu panema? Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma olen mingi Pamela Anderson, ma tahaksin lihtsalt elada normaalset elu! Kõige hullem oligi see hetk, otsus ja samm, et nüüd ma teen seda – nüüd ma päriselt lähengi operatsioonile.
Ma kartsin väga. Teadsin, et see on valus, ent mõtlesin: kui valus see ikka saab olla, sest paljud naised üle maailma on seda teinud! Personal oli äärmiselt meeldiv ja toetav, nad kõik tundsid rõõmu teadmisest, et suudavad kellelegi head teha. Kuigi varem arvati, et mulle ei saa panna kõige väiksemaid implantaate, selgus operatsiooni hommikul, et siiski saab. Selle hea uudisega suikusin narkoosiunne.
Kui ma palatis ärkasin, olin veel väga hirmul, aga õnnelik, et see tehtud sai. Olin veel valuvaigistitest juhm, tundsin rinnal kiskumist, aga arvasin, et see on plaastrist ning et ebamugavustunne on jääkotist. Kartsin hirmsasti – silme ees kõik need koledad pildid netist... Lämmatas suur teadmatus, et mis edasi saab, kuidas see välja hakkab nägema – keha on ju katki lõigatud ja kui ei sobi, kas siis võtan välja või? Tundus nagu one way ticket teadmatusse, ning aina rohkem hakkas tekkima valu.

Varsti tuli püsti tõusta
ja õe abil vetsu minna. See esimene vetsus käimine... ma ei oska seda millegagi võrrelda. Ma ei tahaks praegu öelda, et tunne oli sama nagu Kristusel, kes kandis risti, aga – no ma olen ju kaks last sünnitanud. See oli kohutav! Selline tunne, nagu mul oleks öösel õudusunenäos rinna sisse mingi tsemenditükk õmmeldud ja nüüd pean ma sellega liikuma ja see tõmbab mul siit küljest kõik ära. Tundus, nagu oleks keegi mulle peksa andnud, keha oli verevalumeid täis. Käsi ei saanud mitte mingit moodi liigutada ega isegi pead pöörata, et kõrrest juua.
See oli nii valus, et ma mõtlesin isegi: kelle jaoks ma tahan olla naine või milleks?! Kas meeste jaoks? Mul tekkis viha meeste vastu – milleks mul on vaja olla naine, ma võin ju vabalt ollagi selline vanainimene, nagu varem olin! Mõtlesin, et oleks ma enne teadnud... Aga keegi ei räägi sellest. Ma olin ju kõik foorumid ja lood netist läbi lugenud, aga kusagil ei kirjutatud, et see valu on nii suur, väljakannatamatu, pisarateni valu.
Mul oli tunne, et nüüd jäängi nii, ma ei saa kunagi normaalseks... Miks ma pidin seda tegema? Kui saaks aega tagasi keerata... Aga mul oli natuke lootust, sest teadsin, et järgmisel päeval pean ise haiglast välja kõndima, teised naised on seda teinud – seega enesetunne peab ju paranema!
Järgmisel päeval valmistusime palatikaaslasega lahkuma. Tal jooksid valust pisarad, kui ta pluusi selga pani. Mõlema pilgus oli selgelt kirjas kahetsus: miks me seda tegime?

Tulemus aga polnud esmapilgul üldse see,
mida olin oodanud. Rindade asemel oli mul kaks kõva tükki, mis hoidsid kuidagi laiali ja hoopiski mitte nii, nagu ma tahtsin. Arst ja õed olid hästi toredad, ütlesid, et nii ei jää – aga oma rindu vaadates oli mul raske seda uskuda. Koju ei läinud ma rõõmsalt, ent suutsin jalul püsida, kuigi ma ei saanud ega tohtinud midagi tõsta, ka mitte tühje käsi.
Järgnenud nädala jooksul võtsin pärast ärkamist valuvaigisti, ootasin pool tundi voodis ja alles siis hakkasin sealt välja tulema – pidin end voodis edasi-tagasi kiigutama, et püsti saada. Kui see õnnestus, siis vajus ees kõik alla, nagu oleks mul seal sees kaks suurt kivitükki. Rinnad olid traumast väga paistes ning ma ei suutnud uskuda arstide juttu, et need väiksemaks lähevad.
Kui lapsed ülejärgmisel päeval koju tulid, ei saanud nemad küll aru, et midagi teisiti oleks – siis sain juba kõike ise teha, kõrgematelt riiulitelt olin varem asjad madalamale tõstnud. Ainult voodist üles saada oli raske.
Esimestel nädalatel oli liikumine piiratud, kuu möödudes hakkasin end inimesena tundma. Tegin juba tööasju – ja mitte keegi ei saanud aru, et mul oli operatsioon olnud. Kui ma seda hiljem kellelegi mainisin, ütles ta, et mul olid ju alati nii ilusad rinnad. “Ei, kallis inimene,” vastasin ma. “Need olid suured vatti täis polstrid, mis mul särkide all olid.”

Pärast operatsiooni pidin ma kandma
spetsiaalset rinnahoidjat. Mida kauem seda kannad, seda parem, seda ilusam jääb tulemus terveks eluks, aga vähemalt kuus kuud tuleks seda kanda. Mina ostsin kaks rinnahoidjat, käisin nendega pidevalt, peaaegu aasta, ja nüüd panen need selga näiteks trenni tehes.
Esimesed kolm kuud on kõige olulisemad. Implantaat kapseldub oma kohale, koed kohanevad sinna ümber. Tähtis on, et rinnad kasvaksid rahulikult paigale. Alles opijärgse perioodi jooksul sünnib see kuju, mida kirurg on ette näinud.
Taastudes läksid mu rinnad kenasti mitu numbrit väiksemaks. Nüüd on need täpselt sellised, nagu olid enne lapsi, just nagu tahtsin. Keegi pole isegi aru saanud, et mul on implantaadid. Aasta on möödas ja armid on paranenud, saan lõpuks üle mitme aasta julgelt bikiinides käia. Kuna mul ei olnud vaja, et mu rinnad kikkis oleksid, on armid kaetud isegi siis, kui olen pikali.
Igapäevaselt ei tunne ma midagi imelikku või et miskit oleks teistmoodi. Katsudes on kõik loomulik. Ainult see vahe, et hea on olla. Mul on palju enesekindlust juurde tulnud, ma pole enam väike õnnetu vanamees, vaid naine.

Kas ma soovitan seda kellelegi?
Kui sa vähegi suudad oma rindadega leppida, siis jumala eest, ära mine operatsioonile. Aga kui sul on seda vaja, siis tea, et sa ei pea panema endale mingeid suuri gloobusi, mis näevad selgelt võltsid välja. Ebakõla on võimalik korrigeerida ka väga väikese implantaadiga.
Enne lõikust uurisin netifoorumitest, kuidas teistel on läinud. Kurb on lugeda solvanguid kommentaatoritelt, kes ei kujuta ette, kui nutune võib olla selle naise seis, kes otsustab implantaadid panna. Me pole maniakaalsed seksibeibed, kes tahavad jalgpalle ette, vaid naised, kes on sünnitanud, imetanud ning kaotanud kogu enesekindluse ja naiselikkuse. Kindlasti nõuab see ettevõtmine pikka uurimist ja kaalumist, aga minu jaoks oli see väärt kõike seda aega, raha, hirmu ja valu.
Ma olen 27aastane ning ma loodan, et mul on suurem osa elust veel ees. See operatsioon andis mulle tagasi nii palju, millest vahepeal ilma olin. Tunnen taas, et olen naine.”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2012. aasta septembrinumbris.