Kas see on üldse võimalik? Nädal aega ilma ekraanideta: kui helistada ei viitsi ja taksonumbrit peas ei ole

Kas elu nutitelefoni-, arvuti- ja teleekraanita tundub võimatu? Proovisin järele, see oli siiski tehtav… Enam-vähem.

Kui mulle pakuti teha eksperimenti, mille jooksul loobuksin nädalaks­-kaheks töövälisel ajal kõigist ekraanidest, olin alguses pisut ehmunud. Kuidas see üldse võimalik peaks olema?

Kuna minu töö naisteportaali Naistekas peatoimetajana nõuab ekraanide ees viibimist ehk lugude kirjutamist, toime­tamist ja ülesriputamist ning tegevusi sotsiaalmeedias, siis täiesti ekraanivaba see nädal mul ei olnud, sest puhkust ma võtta ei saanud, ja nii pidime piirduma eksperi­menti tehes mu vaba ajaga. Samas, eba­vajalikeks nutitegevusteks kasu­tangi ju töövälist aega, sest tööpäeva ajal lihtsalt ei ole aega ega viitsimist Instagramis skrollida või blogipostitusi lugeda.

Minu nuti­harjumustest

Selleks, et üldse saaksin rääkida, mis minu jaoks eksperimenti tehes muutus, pean paratamatult tooma päevavalgele ka oma kõige suuremad nutiharjumused ehk selle, mida ma ekraanide ees teen ja kuidas aega kulutan. Kuigi ma ise tahaksin öelda, et minu kõige halvem harjumus on Instagramis piltide ja videote vaatamine ning inspiratsiooni kogumine, siis mu lähedased teavad väga hästi, et minu kõige suurem pahe on Asose mobiili­rakendus, kus ma pidevalt “poodlemas” käin. Ja kõige piinlikum on see, et enamasti ma isegi ei osta sealt midagi, aga mulle meeldib vaadata uusi riideid, kingi ja kotte ning mõelda, et need võiksid kuuluda ka minu garderoobi.