Kui oled selle loo lugemise lõpetanud, tead kindlalt vähemalt üht: sinuni on jõudnud tõde, mida sa varem ehk isegi ei aimanud ja täiesti märkamatult tegid. Loodetavasti aitab see sul aga aega ja valu säästa ning enesekindlamalt edasi liikuda.

Vallaline olla ei ole lihtne. See pole lihtsalt tõde, vaid ilmselge fakt. Sinu sõbrad võivad juba olla abielus, pikaajalistes suhetes ja mõned võivad selle aja jooksul, kui sina oled vaid vallaline olnud, olla leidnud juba mitu elu armastust.

Seal sa aga taas oled: üksinda neljapäeva õhtul. Pole selge, miks just neljapäevad on selle tegevuse niivõrd juhtivaks jõuks, aga sa tead kohe kindlasti, millest nüüd räägime. Me haarame oma telefoni ning hakkame meeleheitlikult kohtingurakendusi uudistama. Seejärel võtame ette sotsiaalmeedia, et leida mingigi plaan eesootavaks laupäeva õhtuks.

Võibolla on asi selles, et nädalavahetus hakkab lähenema või mängib hoopis rolli see, et neljapäevast on saanud uus reede – seda eriti nende jaoks, kellele meeldib nädalavahetusi varem alustada. Meie sees käib aga mingisugune „plõks“ ning võtame endale kinnisideeks, et peame endale nüüd ja praegu nädalalõpuks plaani leidma. Me oleme lihtsalt niivõrd väsinud sellest üksinduse tundest. Me tahame, et miski (või tegelikult, just see üks asi), meie elus viimaks muutuks. Vallaline olla ei ole lihtne.

Nii me siis avamegi jälle uuesti selle kohtinguäpi ning hakkame meeleheitlikult kedagi ja midagi otsima. Saadame sõnumi inimesele, kes meile esmapilgul isegi ei meeldinud. Või siis võtame ette selle kõige kardetuma, kohutavama ja kõige kiiremini kahetsust tekitavama vallalise tüdruku sammu maailmas: saadame sõnumi viimasele inimesele, kellega väljas käisime. Ei. Juba mõte sellest tekitab judinaid.

Tõde on aga järgmine. Jah, sul on tõenäoliselt laupäeva õhtul lõbus, kui meeleheitlikult otsides midagi viimasel hetkel leiad. Sinu eesmärk oli mitte veeta järjekordset õhtut üksi ja sa saavutasid selle edukalt. Probleem? Laupäeva õhtu jõuab alati lõpule.

Ma olen ärganud üles niivõrd mitmel pühapäeva hommikul, tundes end just sama üksinda, sama „mitte suhtes“ olevana kui siis kui oleksin eelmisel õhtul lihtsalt üksinda koju jäänud. Sellele tundele lisandub sel pühapäeva hommikul aga kahetsus oma eelneva õhtu tegude eest. Seega on tavapärane üksinduse tunne veel umbes 100 korda hullem.

Kas mõistad, kuhu me selle näitega jõuame? Reedel ette võetud meeleheitlikud sammud suudavad sinu probleemi ainult selleks laupäeva õhtuks lahendada. Lõppude lõpuks ei lahenda see sinu probleemi üldse. See lihtsalt loob lisaks uusi muresid, millega pead pühapäeva hommikul esimese asjana tegelema hakkama.

Pead endalt küsima, kas see on seda ikka väärt? Kohe, kui seda mõistsin, hakkas minu enesetunne paranema. Üksinda laupäeva õhtu veetmine ja puhanuna pühapäeva hommikul üles ärkamine on tunduvalt parem variant kui see hinge kriipiv „mida ma küll jälle tegin“ tunne.

Allikas: Your Tango