Läbi raskuste edukuseni: kui ego on riivatud, sest tuleb välja, et me polegi nii toredad, ilusad ja väärtuslikud, kui arvasime end olevat

Öeldakse, et kui elu viskab su teele kive, siis tuleb neist midagi ilusat ehitada. Või kui su ees sulgub mõni uks, siis avaneb omakorda kuskil mõni aken – kõik halb on millekski hea.

Selliste ütlemiste põhjus on lihtne: inimesed vajavad rasketel aegadel midagi, millesse uskuda – otsekui tulukest pimeda tunneli lõpus. Mõned usuvad saatusesse, teised jälle juhustesse. Ükskõik kuidas seda nimetada, midagi maagilist kokkusattumustes, kindlaksmääratuses ning justkui kellegi kõrgema puudutuses on. Mulle endale meeldib ütlus “Ainult piisavalt pimedas näed tähti”. See on ju sõna otseses mõttes tõsi – keset linnatulesid näed öösel taevas siravaid tähti märksa vähem kui kusagil pimedas laanes. See tähendab ka seda, et vahel on vaja nukraid momente ja proovilepanevaid situatsioone selleks, et astuksime välja oma mugavustsoonist, areneksime ja tegutseksime.

Valusates eluhetkedes on esmapilgul raske midagi positiivset näha. Kuidas saab see millekski hea olla, kui armastatu maha jätab? Kui kallis inimene sureb? Kui tervis veab alt või töökoht üles öeldakse? Selgus tuleb tagantjärele. On asju, mis olevikus tunduvad ebaõiglased ja valed, kuid alles aastate pärast on näha, et see halb oli parim, mis tollal juhtuda sai.

Saamata jäänud töökoht viis ettevõtjaks