Lapse saamise soovid ja tegelikkus: kuidas mõista, et mehel on sinuga tõsi taga?
Naistele pühendatud veebilehtedes on üks eriti populaarne teema – kuidas mõista, et mehel on sinuga tõsi taga. Tavaliselt toovad autorid välja 10–12 punkti, millest üks on enamasti see, et “ta räägib, et tahab sinuga lapsi”. Mõeldes suhte perspektiivile, peavad naised seda ütlust sageli märgiks sellest, et plaanid on tõsised. Ta tahab lapsi! Kõik – ta on täiskasvanud, vastutusvõimeline mees. Me abiellume, et elada edasi suure õnneliku perena.
Lastesoov ≠ ülalpidamise võime
Kui aga sellised fraasid üldse millestki märku annavad, siis vaid soovunelmatest. See on nagu armastusromaanide noorte austajate õhkamine: “Ah, ma tahaksin sõita valge limusiiniga!” Kõlab imeliselt, ent kas limusiinist uneledes tasuks mõelda juba ka garaažile, sohvrile, kütusele, remondihindadele ja tehnilisele ülevaatusele? Sest vastasel juhul on tegu lihtsalt tühja fraasiga.
Ka lasteteemalised eleegilised mõtisklused võivad kuuluda sarnasesse repertuaari. Millest elada, kus elada, kes jääb lapsega koju, kuhu kliinikusse minna, millised on karjääriperspektiivid – need küsimused ei sobi stseeni. Loomulikult on olemas ka väga vastutustundlikke mehi, kes kirjeldavad ja viivad oma plaane ellu väga üksikasjalikult. Ent selliseid mehi polegi nii palju ning valmisolek ei tähenda veel võimet plaane teostada.
Pildikesi elust enesest
Oli ka mul üks sõber. Enam kui korra tegi ta juttu lapsest, just selle unistava intonatsiooniga. Kuulasin teda ega pidanud ühel hetkel enam vastu. “Kallis,” ütlesin talle. “Kiiduväärsed kavatsused. Aga vaatame nüüd asja lähemalt. Sinu palk kätte on 500 eurot. Mina elan teises riigis. Kui ma kolin sinu juurde, ei saa ma enam töökohalt mitte mingit raha, aga riiklikust toetusest jätkub vaid leivarahaks. Ja muide, kus me elame hakkame? Kas su vanaema juures? Ja kas tema rõõmustab imiku üle? Mina aga saan äkki lisaks imikule ka elatanud naise, kelle eest hoolitseda? Ma saaksin minna tööle, kui laps saab aastaseks, aga äkki ma ei saa töötada – sõltuvalt lapsest. Kes temaga siis tegelema hakkab? Kas vanaema (vt eelmist punkti)?”
Noor inimene poetas seepeale midagi arusaamatut, et vahetab töökohta, ning vahetas teemat. Sellest vestlusest on möödas suhteliselt palju aega ning noor inimenegi pole enam minuga, ent elab ta jätkuvalt vanematega, teenib jätkuvalt 500 eurot kuus ega mõtlegi sellele, et hakata tulevikus rohkem teenima.
Allpool esitan valiku mõnedest lastesaamisega seotud mõttekäikudest.
“Vabandust, ma ei oodanud seda”
Pärast lapse sündi imestavad mehed sageli, kui palju raha läheb lapse peale. Elu pole teda selleks ette valmistanud. Nagu ka mitte eluks lapsega ühetoalises korteris. Kes on selles kõiges süüdi? Sageli noor ema. Laps nutab, naine vihastab ja nutab kah, kodu on koristamata. Ja pidevalt kõlab küsimus: “Millega sa kõik see aeg tegeled?” Just selle küsimuse üle püüavad emad interneti suhtlusgruppides tihti naerda, ent naer ise on kibe.
Perekond nõuab loobumisi ja ressursse. Vestlused kaunist tulevikust ja “meie nägu lastest” erilist ressurssi ja annet ei nõua. Äärmisel juhul annet ilukõnedeks.
“Tahan printsessi, tahan pärijat”
Millist järglast, kallis? Ja mida sa pärandada plaanid? Aga kuna mees tahab, siis võibki naine neid kauneid lauseid uskudes rasedaks jääda. Ideaalset stsenaariumi teavad kõik – ma ei hakka sellele liialt aega raiskama – rasedus, sünnitus, nunnu lapsuke ja õnnelik pere. Ent paraku eksisteerib ka teine variant, mille kohaselt mees “mõtles ümber”. Ehmatas vastutuskoorma ees, kohtas teist, ei jõudnud sarvi maha joosta, lakkas armastamast või lihtsalt ei tahtnudki enam lapsi “nüüd ja kohe”.
“Vabandust, see oli suhte alguse eufooria”
Niisiis, eile võis taolise arvamuse avaldaja lapsi tahta, ent tänaseks on see soov lahtunud. Ning heal juhul küsib ta, palju raha kulub raseduse ajal, ja lubab vormistada alimendid. Ometi ei tähenda lubadused alati nende täitmist. Näiteks võib juhtuda, et kätte jõuab “keerulisem eluperiood”. Kui palju olete näinud noorte emade abipalveid internetis? Vaevalt, et vaid ühte: “Aidake, meil pole lapsega midagi süüa.” Või siis: “Kas kellelgi on üleliigseid lasteeasju – laps on kõigist välja kasvanud, uute jaoks pole raha.” Või siis: “Otsin mingitki tööd, mida saaks teha lapse kõrvalt.”
Nii et kui ümber mõelda kavatseb rase, siis jääb talle vaid üks võimalus – ja see on abort. Ent abort on patt, nagu veenavad meid mõned poliitikud, kirik ja hästi informeeritud publik. Hiljem on aga vaid üks võimalus – sünnitada.
Elu pärast sünnitust
Olgu, ütleme, et naine otsustas ja sünnitaski. Aga mis saab edasi? Ja mis saab siis, kui last tahtis just mees, naine aga armastas meest ja tahtis temaga peret luua, aga lapse saamisest ta ei unistanud? Publiku enamiku vaatepunktist on siin laias laastus kaks varianti – kasvata ise või anna lastekodusse. Viimast pannakse muidugi pahaks, nii et tegelikult jääb vaid esimene võimalus.
Mis saaks aga siis, kui jätta laps isale? Seda paneks ühiskond taas pahaks. Sest naine ju “teab”, kuidas kasvatada. Naisel on emainstinktid ja tingimusteta armastus. Nii et anda laps isale? Rongaema, mis muud!
Niisiis tundub, et mees saab last kasvatada vaid traagilise olukorra tõttu. See on peaaegu et vägitegu. Üksikisast saab Facebooki ja poppide blogide kangelane. Üksikemale saab selline populaarsus osaks vaid siis, kui ta kasvatab üksi enam kui kolme last ja perekonnal on ette näidata ka muid saavutusi.
Siinkohal tasub meenutada Katrin Raigi raamatut “Minu Narva”: “Mehele tuleb minna võimalikult vara. Narvas kehtib ikka põhimõte – kakskümmend kaks, viimane taks. Üldjuhul sünnivad kiiresti lapsed ja tihti on pärast 25. eluaastat mees nelja tuule poole kadunud. Siis tuleb elada koos lapse või laste ja emaga. Elu ju alles algab, aga üks elu on juba elatud”. Kui ümberringi koolipingist saati muust ei räägitagi kui ainult perest ja abielust, siis võib paratamatult igas peikas hakata nägema tulevast meest ja pereisa. No ja kui mees ise veel lastest rääkima hakkab, siis on väga raske teda mitte uskuma jääda.
Kohtumine laste ja elatisrahaga
“Ta on ju ema”, seepärast peavadki tal olema emainstinktid. “Ta on ju isa”, kostab sagedamini siis, kui paha naine on keelanud lapsel isaga kohtuda. Sealjuures pole oluline, miks ja kas äkki teenitult. Sest kui keelas ära, siis on halb.
Ja siis on veel alimendid. Aga alimendid on ju protsent palgast ja sugugi mitte kõik ei taha seda protsenti välja maksta. Põhjuseid selleks leidub hulgi. Näiteks lood meestest, kes on kindlad selles, et kui nad last ei kasvata, siis see polekski nagu nende laps. Kusjuures neid lugusid oleks raske lugeda, kui poleks lugenud kõigi sellisesse olukorda sattunud naiste jutustusi. Lisaks on uued naised, uued lapsed jne.
Kontrolli, kontrolli, kontrolli!
Nii et kõik algas justkui hästi, eks ju?
Kohtasin kord ühes naiste suhtlusvõrgustikus fraasi: “Ära jää rasedaks, kui sa pole kindel, et suudad üksinda raseduse ära kanda, sünnitada ja lapse üles kasvatada.” Mitte mingid sõnad, vanded ega lubadused ei näita tõsiseid kavatsusi ega anna garantiid selles, mida pole veel juhtunud. Mitte miski peale ametlikult sõlmitud kokkulepete ei garanteeri mitte midagi.
Ja loomulikult ei tohi häbeneda eluterveid raseduseteemalisi küsimusi, just kaunite fraaside etapis. Kõik küsimused on lubatud, ka kõige ebamugavamad. Tuleb julgeda nõuda selgeid vastuseid ning mitte leppida lausetega nagu “küll me hakkame saame”, “küll me miskit välja mõtleme”, “ma hakkan rohkem teenima” ja “ma üürin suurema korteri”.
Neid küsimusi esitada on raske, sest eksisteerivad ju armastus, usaldus ja usk, mille kohaselt “ta ei reeda mind”. Ent neist asjadest on vaja rääkida. Isegi kui selle tulemusel selgub, et mees ei ole tegelikult pereeluks valmis. Sest las see selgub parem raseduse ajal. Ning ei tasu karta etteheiteid stiilis “sa mõtled liiga palju”, “sa tahad kõike kontrollida” ja isegi “sa ruttad sündmustest ette. Lahendame probleeme jooksvalt”. Taolised küsimused on adekvaatne katse end kindlustada.
Allikas: feministeerium.ee
