Masendus, kahjutunne või tšill: mis juhtub, kui nädal aega ilma igasuguse suhtlemiseta veeta?


Masendus, kahjutunne või tšill: mis juhtub, kui nädal aega ilma igasuguse suhtlemiseta veeta?
Hele-Mai Alamaa

Mis juhtub siis, kui sa üheks nädalaks koju peitu poed, telefoni ja interneti välja lülitad? Kairi Prints puhkas nädala igasugusest suhtlemisest ega käinud toast väljas rohkem kui puid toomas. Ja üllatus-üllatus – maailm ei kukkunudki kokku!

Märkamatult olen harjunud elama nii, et tegemist on alati palju. Meeldiv töö, millel pole ajalisi ega ruumilisi piiranguid, ei tundugi tihti päris tööna; piir töö ja lõbu vahel on teinekord üsna hägune.

Aga järsku avastad, et miski on tasakaalust väljas. Arvuti desktop saab igapäevast iluhooldust, aga kodus pole varsti enam ruumi astudagi. Suhtled iga päev miljoni inimesega, aga parimat sõbrannat pole kaks kuud näinud. Peol jätkub energiat terveks ööks, aga kodus ei jaksa voodist tõustagi. Vaheldumisi meeletu intensiivsus ja täielik kurnatus. Midagi tuleb ette võtta!

Seepärast teengi plaani puhata kõigest: tööst ja peost, suhtlemisest ja ringijooksmisest, internetist ja eriti to do listist. Kavatsen uimerdada terve nädala kodus, täiesti ilma inimesteta ja ilma kohustusteta – veeta kvaliteetaega iseenda ja kahe kergelt jabura kassi seltskonnas.

ETTEVALMISTUS

Aja planeerimine.
Kuidas leida nädal, kuhu ei jää ühtegi ajakirjandustööd, ühtegi tantsuetendust ega nendega seotud asjaajamist, ühtegi koosolekut, ühtegi mu lapse elus olulist sündmust?

Seotud lood:

Kõige sobivam tundubki poja koolivaheaeg, sest tal on selleks ajaks juba plaanid tehtud. Ka töö mõttes õnnestub sama nädal sobivaks sättida. See tähendab küll omajagu kauplemist ja veidi loobumist, aga aeg saab kindlaks määratud.

Tingimuste paikapanemine.
See otsus tuleb märksa lihtsamalt. Kui juba, siis juba! Puhkus peab olema täielik. Telefonid ja internet välja, telekas puhkusele. Algul on mul plaan ruuter mõne sõbra kätte hoiule anda, et internetikiusatust ei tuleks, aga siis otsustan, et nii palju iseloomu võiks ikka olla, et pidada kinni kokkuleppest iseendaga.

Loe veel

Pooleli tööde lõpetamine.
See on kõige tüütum. Ma ei oska reeglina tööd teha enne, kui tähtaeg on ohtlikult lähedal. Nüüd tuleb valmis teha asjad, millega oleks tegelikult aega. Mitu korda mõtlen, et jätaks mõned tööd siiski puhkusenädalaks, keegi ei saa ju nagunii teada. Läbi vingu ja hala saan siiski kõik tehtud ning püüan unustada ka teadmise, et kohe, kui vaba nädal otsa saab, on uued tähtajad jälle ukse ees.

Toidu varumine.
Õhtul enne eksperimendi algust sean sammud toidujahile. Esimene viga on see, et lähen poodi tühja kõhuga. Teiseks pole mul harjumust nädalaks toitu osta, seepärast hakkan poes ohjeldamatult ahnitsema. Kui võtan riiulist neli leiba, vaatab sõber mind nagu napakat. Selle peale käratan, et kamoon – ma ei saa NÄDAL AEGA kodust välja, kas ma pean nälga surema?! Viis pakki võid on ka kerge ülepingutus, olgugi et olen tuntud võimaniakk. Veel on suht loogiline, et kui tavaliselt ostan ühe baklažaani ehk kord kuus, siis selleks üheks nädalaks tuleb igaks juhuks neli tükki osta. Jne.

Koju jõudes söön kõigepealt kõhu täis ning vaatan siis nõutult toiduhunnikut ja külmkappi. Ilmselgelt ei mahu ära. Mis mul viga on? Ohkan ja söön veel veidi. Kell saabki kaksteist, lülitan telefonid ja ruuteri välja, viskan jalad seinale ja loen paar tundi raamatut – Kathryn Stocketti “Koduabilist”. Hea raamat ja hea tunne. Üksindusenädal alaku!

PÄEVIK

1. päev: peast soe

Ärkan, raamat kaisus. Vaatan kella ja ehmun: juba kolm! Olin vist tõesti väga väsinud. Paistab, et on olnud ilus päikeseline päev.

Järsku käib kõhust läbi ehmatus, et kurat, on esmaspäeva pärastlõuna ja ma pole meili veel vaadanudki. Järgmine ehmatus on, et ei saagi vaadata. Hirmus! Esmaspäeviti tuleb ALATI olulisi kirju. KINDLASTI on keegi pakkunud mingit huvitavat tööd või esinemist ning nädala pärast on see juba lootusetult aegunud. KINDLASTI on tulnud mõni äärmiselt oluline isiklik meil ja kui ma sellele terve nädal ei vasta, arvab saatja, et ma vihkan teda. Peast käivad läbi kõikvõimalikud stsenaariumid, kuidas selle rumala “lihtsalt puhkuse” nädala tõttu pole mul järgmisel nädalal enam tööd, sõpru ega mingit eraelu. Kõik, mis oli, on läinud.

Naeran enda dramaatilisuse üle ja üritan neid mõtteid peast tõrjuda. Teen kohvi, toidan kasse, söön “hommikuks” terve paki hallitusjuustu ning tunnen energiat ja tegutsemistahet. Järgmised kaks tundi kuulan räppi (Gang Starr, Immortal Technique, The Roots) ning tantsin ja koristan ja söön. Tavaliselt vaheldub viis minutit koristamist poole tunniga netis, seekord aga seda võimalust pole ning midagi saab isegi tehtud (põrand on näha ja riietehunniku alt leidsin tugitooli).

Kui naabrid hakkavad magama minema ja tänavgi vaikseks jääb, vedelen paar tundi vannis ja loen. Seejärel vedelen voodis ja loen. Raamat on tõesti hea. Aeg-ajalt kummitavad küll peas võimalikud RSVP-meilid, aga ma kannatan ära. Kella viie paiku hommikul saab raamat läbi ja pärast pikka vähkremist tuleb lõpuks uni.

2. päev: masendus

Teen silmad lahti ja mine pekki, kell on jälle kolm! Ja mis haiged unenäod mul olid! Eriti huvitav on ju näha unes oma meilbokse ja kirjadele vastamist. Paluks natuke fantaasiarikkamaid öid, kui juba puhkuseks läks!

Kassid on ka hämmeldunud, et nad pole veel süüa saanud. Kui nad on hämmelduse minu peal trampides välja elanud (kokku kaaluvad nad vähemalt kümme kilo), venitan end püsti ja sööme. Joon kohvi ja muudkui oigan. Puhkuse esimesest päevast on lihased haigeks jäänud! Panen siis ühe vana house’iplaadi peale ja üritan tuletada meelde, mis asi on hommikuvõimlemine. Kassid vahivad mu totraid liigutusi nõutu näoga ja põgenevad igaks juhuks teise tuppa.

Tuju pole siiski ka pärast võimlemist kiita. Täna ei viitsi ma teha muud kui lugeda mingit suvalist krimkat: Sue Graftoni “F is for Fugitive”. Võitlen kiusatusega tšekkida meile ja vaatan vahepeal ühte nii halba filmi, et ei julge isegi selle nime kõva häälega välja öelda. Mingi eriti kõvasti põrisev roheline kärbes tiirutab nagu haige mööda tuba ringi. Kell kuus hommikul kuulen esimest naabrit ärkamas ja ringi kolistamas ning see teeb mu lõpuks uniseks. “Küll oli mõttetu päev,” jõuan veel mõelda.

3. päev: kohanemine

Ärkan jälle samal ajal üles ja päike veel paistab. Kuulan Art Bruti. Eilne mõttetu päev tundub täna täitsa mõttekas. Kas selle puhkuse mõte siis polnudki mõttetult aega veeta? See on ju peaaegu nagu meditatsioon.

Täna on igatahes juba mõnus olla. Meilboksid on täiesti suva. Teen kapsasuppi. Sorteerin sodikasti ja jään vanu märkmikke lehitsema. Ja vanad kirjad! Isver, kui palju armastuskirju mul on! Romantiline on olla, panen küünla põlema. Kamin köeb ka kogu aeg. Ootan, et trepikojas saabuks vaikus, siis lipsan keldrisse puid tooma. Varsti ärkab jälle see kena rohekas kärbes. Temaga üritan küll jutu peale saada, aga tema arusaam suhtlemisest paistab endiselt olevat hüsteerilis-kaootiline tiirutamine ümber mu pea.

Õhtupoole loen veidi ning siis veedan mitu tundi niisama vedeledes ja mõeldes. Üsna zen hakkab olla juba. Mõtlen ja unistan hommikuni, vahepeal kirjutan päevikusse mõne rea. Mitte midagi tegemine ei tundu enam hirmus.

4.–6. päev: tšill ja zen

Ärkan iga päev kell kolm. Mis siis! Voodist tõusen kaks tundi hiljem. Suva! Ligunen vannis ebanormaalselt kaua. Mis sellest! Eriti mõnus on olla.

Vinüülimängija tõin maalt juba pool aastat tagasi ära. Nüüd siis kuulan esimest korda plaate. Röögin Raimonds Paulsi laule kaasa. David Bowiega laulame duetti. Tõstan asju ühest kohast teise. Proovin riideid. Keerutan peegli ees. Aga kõige rohkem vedelen, vedelen, vedelen. Loen. Kirjutan. Mõtlen. Unistan. Tinistan kitarri. Teen eriti häid sööke. Loen oma vanu jutte ja luuletusi, on piinlik ja naljakas. Mängin kassidega tagaajamist. Vehklen Talking Headsi saatel hommiku- ja õhtuvõimlemist teha. Loen “Naksitralle” ja “Viplalat” ja “Härra Huud” ja muid kõige lemmikumaid. Ei sunni end millekski, teen täpselt seda, mis pähe tuleb.

7. päev: kahjutunne

Ärkan ikka pärastlõunal ja kohe hoovab üle kahjutundelaine: viimane päev! Mul on selline tunne, et peaks hakkama pakkima. Aga natuke teisiti kui tavaliselt pärast puhkust: mitte asju kohvrisse, vaid ennast kohvrist välja. Natuke huvitab küll, mis maailmas on vahepeal juhtunud, aga samas tahaks vähemalt nädal aega veel vedeleda, maailma eest peidus olla. Siiski tean, et enam pole võimalik päevagi juurde kaubelda. Paistab, et sõber kärbes on viimaks talveunne jäänud. Nii et juba looduse tasakaalu huvides pean mina talveuinakust ärkama.

Võtan veel viimastest tundidest kõik, mis võtta annab (ehk siis lihtsalt olen), ja kui ette lööb uus kuupäev, hakkan meilbokse avama. Nagunii ei plaani ma täna magama minna: pean ajavahest üle saama, et järgmisel nädalal päris laip ei oleks. Kirjade lugemisega läheb hommikuni. Maailm paistab alles olevat, samuti sõbrad ja töö. Viimane kohe eriti, nii et klõbistan klahvide kallal, kuni keskpäeval lõpuks magama vajun. Ärkan alles siis, kui laps koolist koju jõuab. Lobiseme ja naerame ning ma tunnen, et kõik on lihtsalt super.

TULEMUSED

Negatiivsed: hirmus laiskus oli peal pärast seda nädalat. Sama palju energiat, kui töö enda peale läinud oleks, kulutasin selle edasilükkamiseks. Režiim oli küll suhteliselt stabiilne, aga nihkes: öö ja päev läksid täiesti sassi. Järgmisel nädalal nõudis suurt pingutust, et hommikul-päeval üleval olla ja öösel magada: no tõesti, nagu oleks Ameerikas käinud.

Positiivsed: õppisin taas puhkama, end välja lülitama ja ei ütlema. Sain teada, et vajan ööpäevas üheksa tundi und. Mõistsin, et maailm ei kuku kokku, kui ma nädal aega internetti ja telefoni ei kasuta. Hakkasin hommikuti võimlema. Sõin hommikusööki (muidu kunagi ei jõua). Jõudsin järeldusele, et mul ei hakka iseendaga igav. Sain palju asju läbi mõelda. Tegin tavalise on holdi asemel tõelise restardi.

JÄRELDUSED

Sain sellest üksinduse- ja vaikusenädalast kõvasti kasu. Arvan, et kui puhkusereis võib mõnikord tähendada enda probleemide eest ärajooksmist, siis aja mahavõtmine harjunud keskkonnas aitab suurema tõenäosusega probleeme läbi mõelda ja lahendada. Mina küll ei tea, millal ma viimati niimoodi välja puhkasin kui tol nädalal – võib-olla polegi seda juhtunud.

Igatahes olen ülirahul. Ja selle asemel et jälle pea ees toimetustesse sukelduda, katsun varbaga vett ja mõtlen, enne kui luban midagi teha. Ning mis kõige olulisem: ma ei tunne oma laiskuse pärast süümekaid. Peaasi, et mul (ja mu lapsel) oleks hea, maailm saab ise hakkama.

Lugu ilmus 2011. aasta jaanuarikuu Annes & Stiilis.