Terapeut: kui armastad ja aktsepteerid iseennast, siis justkui võluväel kaob vajadus kritiseerida ja vaenata

Terapeut ja koolitaja Katariina Liisa Martens arutleb selle üle, kas inimese tahe maksab, kas ta saab maailma enda ümber muuta ja kuidas on igaüks meist seotud kõiksusega. Instituudi korraldatav holistiline treening, kus taolisi teemasid käsitletakse, on mõeldud neile, kes tahavad paremini mõista iseennast ja oma kohta maailmas.

Kas teie hinnangul vastab tõele lause: kõik on üks ja üks on kõik?

Mulle väga meeldib see, mida on kirjutanud meie suurmees, folklorist Oskar Loorits: eestlase „ilm“ ehk kõik teda ümbritsev on hingestatud ja elus. Lisaks esivanemate kultusele (hingede aeg!) tuleneb siit ka inimese ja looduse samaväärsuse printsiip, tugev ja hell ühtekuuluvustunne kogu loodusega. Looritsa sõnul baseerub meie eetika mitte niivõrd hea ja kurja vastandumisele kui pehmemeelsele sobivusele ja leplikkusele. Siit saab järeldada, et kõigi ja kõigega on võimalik suhelda, nii elavate kui surnute, nii Külmataadi kui ka haldjatega. See meie mentaliteet on väga sarnane teiste soomeugrilaste, aga ka hiinlaste ja keltide omaga − ela ise ja lase teistel elada!

Osadele inimestele on see mõtteviis võõras, et minu mõte, sõna ja tegu mõjutab ka kõiki teisi. Kuidas inimene jõuab sellesse punkti, et ta arvab, et temast ei sõltu midagi?

Inimesed kipuvad tõepoolest väga sageli arvama, et ega neist endast suurt midagi ei sõltu, pigem ikka elu viib ja saatus tahab... Põhjuseid on väga erinevaid ja mitmekihilisi – nende hulgas nii kultuurilisi, ajaloolisi kui ka isiklikke. Sellise veendumuse juured on ikka lapsepõlves.

Tuleks esitada endale põhjapanevaid küsimusi: Miks sa oled oma eluga just selles olukorras, kus sa praegu oled? Mis asjaoludel sa siia Linnutee avarustesse, sellele ilusale planeedile, sellesse ellu sattusid? Kas on see Suure paugu, paljude juhuste, loodusliku valiku ja ellujäämisvõitluse tulemus või on kõigel sellel ka mingi sügavam mõte ja põhjus? Me ei tea absoluutselt õiget vastust sellele küsimusele. Aga ometigi muudab vastus sellele küsimusele inimese jaoks väga palju, et mitte ütelda kogu elu ja ellusuhtumist.

Kui nii siinolek kui ka tulevik-minevik on üks juhuslik juhus paljude juhuste jadas, võibki inimene igal oma eluhetkel käituda nii, nagu ta oleks ühe järjekordse vahejaama ooteruumis. Ega me seal toimuvale väga suurt tähtsust ei omista, sest „õige“ ja „tõeline“ ootab kusagil mujal, mitte siin ja praegu. See on ju tähelepanu mittevääriv pisiasi, kui praht maha kukub või mõne inimesega huvitav ja tähendusrikas kontakt tekib? Aga elades ellusuhtumisega, et oleme siin mingi põhjusega ja elu toimub igas olevikuhetkes just siin ja praegu, tunnetame kõiki olukordi hoopis teistmoodi.

Erinevates riikides ja aina rohkem ka Eestis on lapsed ja noored tulnud tänavatele ja nõuavad poliitikutelt vastutustundlikke otsuseid, et meie Maa kestaks, et ka tulevikus oleks, kus elada ja luua. Kas see on märk sellest, et maailmas hakkab nüüd päriselt midagi muutuma?

Arvan, et see on märk suurest muutusest nende noorte inimeste elutunnetuses. Nad tõepoolest aduvad, et on osa sellest elusüsteemist, mida me nimetame planeediks Maa. See on väga ilus ja südantliigutav, et noortel on tekkinud arusaam: see paik on meie kõigi ühine kodu. Puhast vett, metsa ja õhku ei jätku lõputult. Meil on tore vanasõna „narrid põldu üks kord, narrib tema sind üheksa korda“. .. See on väga lootustandev, et uut põlvkonda kuulatakse.

Kas täiskasvanutel oleks aeg oma südames muutuda tagasi nendeks lasteks, kes täna keskkonna pärast muretsevad ja tuleviku nimel tegutsevad?

Aeg muutuda nendeks lasteks, kes täna tunnevad, tegutsevad ja mängivad. Kes teevad rõõmuga ja spontaanselt seda, mis neile tõeliselt korda läheb ja mis neid puudutab. Mäng täiskasvanuelus annab loomingulisuse, julguse, usalduse ja enesekindluse.

On igal inimesel olemas vaba tahe? Kui ma tunnen, et minust ei sõltu midagi, siis kuidas seda suhtumist muuta?

Tahe on inimese elus erakordselt oluline. Taju, tähelepanu, mõtlemine, kujutlemine, ka intuitsioon − kõigi nende psüühiliste funktsioonide puhul on vaja tahte olemasolu. Võime öelda, et tahe on inimese Mina alus, inimene kogeb end iseseisva olendina tänu sellele, et ta saab oma tahet maailmas rakendada. Tahe aitab teha valikuid ja ellu viia mõtteid. Tahe annab kõigile tegevustele suuna ja eesmärkide saavutamiseks vajaliku jõu. Oma tahet (taas)avastades on sageli esimeseks sammuks kõige selle märkamine, mida inimene EI TAHA. On küllalt neid, kes krooniliselt ja suure pühendamisega võitlevad kõigi ja kõige vastu. Aga on ka neid, kes esitavad endale järgmise olulise küsimuse: MIDA MINA SIIS TAHAN?

Kuidas õppida elama südames ja tuua seeläbi oma ellu rohkem head sõna, mõtet ja tegu?

Südamega elama õppimiseks on esimeseks sammuks oma südamele keskenduda ja teda kuulata. Südame tarkusest on räägitud aegade algusest. Süda teab, mis on sulle hea ja oluline. Hea on teha oma elus neid tegevusi, mis tõeliselt meeldivad ja vaimustavad, mitte neid, mis on turvaliselt lihtsad ja stabiilsed. Aga kõige olulisem: armasta iseennast! Lõpeta enda arvustamine ja kritiseerimine, lepi endaga, oma kehaga, vooruste ja puudustega. Vajadusel tervenda terapeudi juures oma hingehaavasid ja kasvata eneseusku.

On väga oluline, et usud iseendasse ja oma võimetesse, kuulad oma intuitsiooni ja lased sellel juhtida oma otsustusi, valikuid ja tegemisi. Kui armastad ja aktsepteerid iseennast, siis justkui võluväel kaob vajadus kritiseerida ja vaenata.

Kirudes kurja ja rääkides halba elame ju eelkõige ise selles negatiivsuses, kümbleme selles halvas, mis kurnab keha ja mürgitab ka suhteid. Kasulik on ikka ja jälle meelde tuletada lihtsat seaduspärasust: kuhu suuname oma tähelepanu, see valdkond meie elus kasvab ja kosub. Halvaga intensiivne võitlemine paradoksaalsel kombel hoopis väestab seda. Sattudes pimedasse tuppa pole ju väga mõistlik pimedusega võidelda? Otstarbekam on valgus sisse lasta ja probleem ongi lahendatud. Soovituseks: märka head enda päevades, enda ümber ja teistes inimestes, räägi sellest! Väesta oma tähelepanuga elu, ilu, headust, rahu ja armastust. Üksainus naeratus võib teha imet!

Seega seda ohtu ei ole ka täiskasvanu eas, et liigne kiitus ajab upakile, liiga palju heategusid on ülearune?

Selleni, et head sõna ja tegu oleks liiga palju, on veel pikk-pikk tee. Ei tea, kas me sinna jõuamegi? Aastaid terapeudina töötades ei ole ma veel kohanud inimest, kelle probleemid oleksid saanud alguse sellest, et teda on liiga palju armastatud või head sõna on olnud tema elus liiga palju.