Nüüd, aastaid hiljem ei mõtle ma igapäevase välimuse peale üldse nii palju. Mulle tundub, et välimus ongi tähtsam just teismelistele, ülikooli ajal oli lauvärvist ja põsepunast märksa olulisemaid asju. Lavaga on teine lugu, seal pead olema suurem kui elu, kõike peab olema rohkem, nii energiat, sära kui ka välimust. Sest see on show-maailm, mis on efektidele üles ehitatud.

Vabal ajal ei tunne ma kohustust olla ilus. Poodi minekuks või prügi väljaviimiseks ma ei meigi ega riietu spetsiaalselt. Ette on tulnud ka juhuseid, et lähen kuhugi kohale ja mind ei tunta ära, sest ma olen ilma meigita. Kuid mind see ei häiri. Pigem on mind häirinud hambaklambrite kandmine. Aga eks need ole heal eesmärgil.”

Intervjuu ilmus 2010. aasta aprillikuu Annes & Stiilis.