“Muidugi mulle meeldivad komplimendid, kui keegi ütleb, et ma olen ilus, aga ma ei ela selle nimel. Välimus pole ju üldse nii tähtis. Seda enam, et on minust palju ilusaimad inimesi,” teatab Merle.

Mitte et ta arvaks, et ta oleks koletis, või oleks ahastades vaadanud peeglist enda arvates koledat nina, suud või silmi, aga klassika­liseks kaunitariks ta ennast ei pea. “Ja ma arvasin, et olen liiga pikk.”

Kuni pubekaeani olid Merlel pulksirged juuksed. “Ühel aastal, kui ma suve­vaheaja Hiiumaal vanaema ja vanaisa juures veetsin, tõmbusid mu juuksed selle aja jooksul krussi. Mis põhjusel, ei oska keegi öelda.” Nüüdseks on naine oma välimusega rahu teinud.

Merle leiab, et kenamatel inimestel ei ole lihtsam elada. Neile ehk lubatakse rohkem ja andestatakse samuti rohkem. “Aga sul on ju seetõttu ka suurem tähelepanu, mis ei ole alati positiivne,” tunnistab Merle.

Pikemalt loe Merle Palmiste pikka intervjuud Anne & Stiili veebruarinumbrist või digi.annestiil.ee