Kui olin paar aastat välimuselt “nähtamatu” olnud, sain aru, et naised ei peaks häbenema olla need, kes nad on. Enesekindluse kasvades muutus ka mu välimus naiselikumaks ja efektsemaks.

Poliitikasse tulles ei olnud mul selles mõttes välimusega probleemi, et ma ei pidanud enam selgeks mõtlema, milline ma olema pean, ei riietuse ega meigi poolest. Küll aga muutus sisuliselt väga palju. Juba paari poliitiku-kuu jooksul arvustati kõike, mis ma tegin, ja ka seda, milline ma välja nägin.

Huvitav, meespoliitikute välimuse kohta ei ütle keegi midagi – et miks ta raiskab aega juuksuris käimise või kammimise peale. Samal alal töötavate naiste puhul on aga välimus arvustamist väärt, miks küll?

Kuid avaliku elu tegelasena adud kiiresti, et kõigile ei saa ega peagi meeldima. Tähtis on ise tunda, mis sa väärt oled, meigiga või ilma.”

Lugu ilmus 2010. aasta aprillikuu Annes & Stiilis.