Rasedad pihivad, kuidas nad end tegelikult tunnevad... ja särast on asi kaugel

Rasedad naised on nii kaunid ja säravad! Kuuleme seda tihti, kas pole? Ja nad on seda tõepoolest, kuid mitte alati... Vahel kaasneb elu suurima ime loomisega asju, mis tuhmistavad sära ja panevad iga raseda, ehkki õnneliku ja tänuliku, lugema päevi, et see kõik saaks juba läbi. Vestlesime lapseootel naistega beebigrupis ja siin on nende ausad mõtted oma enesetunde kohta lapseootuskuudel. Kõigi naiste nimed on muudetud.

"Mu näonahk läks käest ära, puus valutab öösiti ja jalad on õhtuteks paistes. Esimesed kolm kuud rasedusest iiveldasin haiguslehega kodus diivanil, lisaks olen mitte ühe, aga kaks korda pidanud tegema glükoositesti. Eksin, kolm. Esimesel korral oksendasin siirupi haigla koridori ja pidin testi kordama." -Maria, 36. nädal

"Ka mina oksendasin vähemalt kaks-kolm kuud, teisel trimestril oli elu justkui lill, aga kolmandal läks kõik kolinal allamäge. Rauapuudus, beebil kasvupeetuse oht... Uuringuid ja vereanalüüse olen saanud teha enam kui küll, nüüd on lapsega õnneks kõik siiski hästi, aga meeletu alaseljavalu on igapäevane kaaslane. Ja kõrvetised. Appi, kui Rennie koju unustan, võib mind sama hästi maha kanda." -Katrin, 34. nädal

"Ma olen 35. nädalaks juurde võtnud 18 kilo. Ämmaemand ohkab, aga jääb viisakaks, mina vaatan peeglisse ja tahaks nutta. Siis tunnen end süüdi, et mõtlen nii pealiskaudsele asjale nagu kaal, mitte ei keskendu ainult beebi heaolule ja tahaksin veel nutta. Tõenäoliselt nutangi. Ja siis söön jälle midagi magusat." -Liisa, 35. nädal

"No las ma loetlen. Näonahk on kehv, peanahk sügeleb, selg valutab, jalad lähevad öösiti krampi, rauapuudus, kaks korda on tulnud tupe seennakkus, jalad paistetavad õhtuks üles, kõrvetised vaevavad niipea kui veidi aktiivsem olen, kaal tõuseb hooga. Ausalt, olen väga õnnelik ja meeletult tänulik, aga tahaks normaalset iseennast siiski tagasi." -Anneli, 32. nädal

"Mind tabas ekseem, mida mul pole iial varem olnud. Nüüd sügelen pea üle kogu keha ja muudkui kreemitan end ja kirun. Lisaks olen pööraselt emotsionaalne, hormoonid teevad algusest peale tsirkust, nii et abikaasast ja sõbrannadest on kahju." -Triin, 34. nädal

"Ehkki olen juba korra sünnitanud, mõtlen ma viimastel nädalatel vaid sellele kui väga ma kardan uuesti sünnitada. Füüsilised vaevused nagu pidev väsimus ja valud vaagnas elan üle, aga kas ka uue sünnituse? Lihtsalt kardan kogu aeg." -Pille, 32. nädal

"Mu kaal on raseduse algusest peale nii palju tõusnud, et ma ei taha enam peeglisse vaadatagi, voodielu mehega on null ja enesekindlus puudub täielikult. Lisaks on venitusarmid mu kõhu täielikult vallutanud. See kõik on last väärt, aga tunnen end iga päev nii õnnetult ja inetuna." -Kadi, 38. nädal

"Kõrvetised on ko-hu-ta-vad, vahet pole kas, kui palju või mida ma söön." -Piia, 33. nädal

"Olen kogu aeg nii väsinud ja jõuetu, eriti kuna mul on juba ees kaks väikest last. Taban end mõtlemast, kas oli mõistlik ka kolmas nii ruttu järele saada ja tunnen end siis nii halvasti, et nii mõelda julgen. Kuidas ma toime tulen? Mul pole aimugi. Ja kuidas ma veel kuu aega rase olen, kui ma juba praegu vaevalt ette suudan kummarduda, et laste kingapaelu siduda?" -Tiina, 37. nädal

"Nahk sügeleb, rindadest lekib juba piima, mida pole kellelegi anda ja mis kõige naljakam... Ma ei näe enam oma "alumist korrust". Lihtsalt ei ulatu sinna vaatama ja kõik. Väga imelik!" -Mariliis, 36. nädal

"Jäin sõbrannaga samaaegselt lapseootele ja tema on juurde võtnud vaid kuus kilo, teeb siiani aktiivselt trenni ja näeb välja nagu mingi modell. Ja siis olen mina oma +12 kiloga ja tahan ainult šokolaadi süüa. See võrdlemine on vale ja vastik, aga mis ma parata saan." -Maarja, 34. nädal