Armastatud näitleja, kõnetehnika terapeudi-koolitaja ja mõne kuu eest ilmunud raamatu “Ma kirjutan sulle” autori jaoks on see siin neljas suvi. Maakodu otsis ta üle kümne aasta, sama kaua oli Linnu talu ka tühjana uut pererahvast oodanud. Kokkusattumus või mitte, siia on nüüd loodud õdus pelgupaik, kuhu põgeneda nii argirütmist kui ka võõra viiruse eest – iseäranis enda laadimiseks.

Kojujõudmise tunne


“Mul on tunne, et otsisingi kodu. Päris oma kodu,” mõtiskleb Inga pärast mitmetunnist fotosessiooni jõe ääres istet võttes, käes taldrik napi salati ja lihatükiga. Lõunast on saanud õhtu, poseeritud on sametkontsasaabastega vihma käes ja paadis tasakaalu hoides, litterkleidis ja kummikutes õngega keset jõge seistes (sulpsatust kuuldes keerab ta fotograafile selja: “Oota, ma ainult korra viskan!”), hoovi keskel asuval maalilisel sillakesel, kodutee otsani viival kruusateel ja telki improvi­seeritud kiirfotostuudios.

“Olen lapsepõlves väga palju kolinud ja 20. eluaastaks olin ma elanud Pärnus, Nõmmel, 21. keskkooli vastas, Faehlmanni tänaval, Viimsis, Tallinna vanalinnas, Lasnamäel, Õismäel, Kalamajas, võib-olla jäi midagi nimetamata... Ju ma otsisin sellist kohta, mida ei saaks keegi minult ära võtta, ja tunnet, et saan jääda sinna, kus mul on väga hea olla.”

Inga räägib, et kriteeriumi “koht, kus oleks väga hea olla” järgi just maakodu otsitigi, kuid see ülesanne ei olnud kergete killast. “Eriti kui annad endale oma finantsvõimalustest aru,” muigab ta. “Lappasin aastaid kuulutusi ja käisin eri kohti vaatamas... Kui esimest korda siia tulime, oli veebruar, koht üleni võssa kasvanud. Rühkisin jõeni välja, vesi oli veidi jääst lahti ja ühtäkki sai kõik selgeks – see ongi see! Ja ma polnud veel majja sissegi läinud. Mul ei olnud aga mingit raha ega võimalust, et koht ära osta.”

“Ohoh, nägid? Hüppas!” elavneb ta, kui näeb jões kala sulpsatamas.

“Mõistusega võttes oleks iga inimene sellest ideest loobunud. Kuulasin sisetunnet, mis ütles, et see on ju minu paik. Kuidas siis saaks...?” Inga avaldab tänu seriaali “Pilvede all” produtsendile Toomas Kirsile, kes teda finantsiliselt aitas. “Olen talle väga-väga-väga tänulik, tänu temale sain selle koha ära osta.” Paiga ajalugu uurides leidis Inga, et maja on hoole ja armastusega ehitanud mees, kel polnud lapsi ja kes, nagu arhiiviotsingute käigus selgus, on koguni Inga kauge sugulane. “Igal asjal on mingi põhjus ja seletus. Miks meil siin nii mõnus on ja miks see koht meid hästi hoiab? Õnneks tahab see paik ise, et me teda täiendame...” Eelmisel aastal sai valmis saun, sel kevadel künti maja taha kartulipõld.

Mida rohkem viibida praeguses hetkes, seda paremini kõik on.

Inga usub, et meis elab edasi vanavanaemade tarkus ja et meil on geenimälu, mille järgi tuleb kevaditi maad kaevata ja porgand maha panna. Eriti sellekevadisi sündmusi silmas pidades. “Usu mind, sügisel oleme kõik metsas marju ja seeni korjamas ning neid sisse tegemas. Need oskused on meis veel alles, paljudes maailma otstes inimesed ei tunnegi enam seeni või marju, rääkimata oskusest neid sisse teha. Siiski, me ei ole siin millegagi kiirustanud ega lubanud sel kohal kohustuseks muutuda.”

Inga käele maandub kiil. “Vaata, kui ilus!”

Linnul peatuti ka kevadel, kui maailma räsis koroonakriis. Kuid ka siis tuldi siia puhkama ja end laadima, sest laste koduõpe toimus siiski Tartus. Ruuteri saaks ka Linnule tuua, kuid seni pole seda tehtud. Poeg Rasmus (16) lõpetas sel kevadel Karlova kooli 9. klassi, tütar Nora Ann (8) esimese. “Õnneks olid lapsed tublid, kogu see kooliasi möödus hästi. Praegu saab öelda, et väga hästi,” vaatab Inga tagasi, kuid ütleb kohe, et ega kriis veel läbi ole.

“Töises plaanis mõjutab see kindlasti veel päris pikka perioodi. Selge see, et kui inimestel on võimalik kusagilt raha kokku hoida, siis tehakse seda just meelelahutuse pealt.”

Ma ei saa kunagi “valmis”, aga mulle meeldiks elada pikalt ja elu võimalikult palju nautides.

Inga meenutab, et eriolukorra esimesel päeval helises tema ja abikaasa Toomase (56) telefon iga viie minuti tagant – et järjekordne kontsert, koolitus, esinemine, muu üritus jääb ära. Kui paljud tööd ja tegemised päevapealt tühistati, korraldas Inga koolitusi korraldav ettevõte töö ümber ja kolis need Zoomi. Inga luges sisse ka raamatuid pimedate raamatukogule. “Üldiselt oli kohe tunne, et peab hakkama nuputama, mis nüüd edasi saab...” Inga on meedias öelnud, et teda ei kohutaks ka Rimi kassapidaja töö. “Mis seal ikka, kui oleks vaja, siis miks mitte kaubandusse tööle minna?” küsib ta äärmiselt realistlikult.

Sõnaga “realistlik” iseloomustab ta ka kriisiaega üldiselt. “Ma ei ütleks, et see aeg oleks mind kuidagi loominguliselt sütitanud. Pidin olema õpetaja, koristaja, söögitegija, suutma samal ajal ka oma töid teha. Ei olnud üldse nii, et huvitav, mida ootamatult tekkinud vaba ajaga teha, vastupidi, ma ei ole nii rakkes üldse kunagi olnudki! Nüüd äkki õnnestub korraks lapsed vanaemaga jätta. Saaks natukenegi oma aega. Linnas olles taipasin, et mul on vaja oma ruumi, ja maal on seda veidi lihtsam leida – jalutad kas või korraks eemale või rohid midagi... Siin saan ka ise olla.”

Ta ei salga, et aeg on olnud keeruline. “Aga on suur pluss, et läheb järjest paremaks. Õnneks oli kevad ja päike andis energiat. Kui see kõik oleks meile esimese raksuga tulnud sügisel... siis igaüks võib mõelda, kuidas oleksime jaksanud ja kas see oleks kergem või raskem olnud. Aga arvan, et meil oli päris kenasti. Oleme muidu ka Toomasega nii töises kui ka koduses plaanis hästi palju koos, küllap paljudes suhetes kujunes kriis suureks proovikiviks.”

Minu jaoks on kõik mind ümbritsev väärtus ja see­tõttu oskangi selle üle rõõmu tunda, et mul on olnud ka teisi kogemusi...

Inga peab ülioluliseks oskust praegust hetke väärtustada ning mitte hirmudele ja paanikale voli anda. “Vahest oli see paljudele ka kriisi kõige raskem osa. Tean, kuidas stress mõjutab inimese immuunsüsteemi. Ja uudistest tuli ju pikka aega ainult negatiivset, positiivset programmi ei pakkunud keegi. Olengi siis ise katsetanud-vaadanud, kuidas minul on hea olla. Esiteks, inimene hakkab ju alati üle muretsema. Tegelikult võiks püüda lihtsalt hingata, olla... mis võib olla väga keeruline, kui lained pea kohal kokku löövad.”

Inga tõdeb, et maakodu on talle enese keskmesse jõudmisel suureks abiks olnud. Jah, ka tema oli alguses ehmunud, kuid ta teab, et rapsides kaotaks ta tulutult energiat. “Lihtsalt istud siin ja oled... Kui vaatad loodust ja puid, siis näed, et nemad saavad sõltumata kõigest alati hakkama. Püüdsin endale öelda, et naudi praegust hetke kohe nüüd. Ära oota. See takistab paljusid hetkes elamast – kes ootab paremat elu, kes meest, kes kriisi lõppu... Keegi ootab pensioni, et minna reisima ja hakata raamatuid lugema. Neid asju, mis on praegu hästi, on tegelikult ikka jube palju. Igaüks võiks mõelda, kuidas võiks end millegi ootusest praegusesse hetke tõmmata.”

Asju hästi ja põhjalikult tehes ma ei kulu.

”See nagu polekski töö!”


Ingal tundub olevat tohutu töö- ja organiseerimisvõime – kuidas muidu siduda näitlejatöö koolituste, kirjutamise ja muusikaga, hobid ja pere veel pealekauba. Ise ta ütleb aga, et rööprähklemist ei salli ta üldse ja kui midagi ette võtab, läheb sellesse sügavuti. “Kui täna teeme seda lugu ja pildistame, siis ma olen siin. Ütlen mõnikord töid ära, et ei peaks mitme asjaga korraga tegelema. Jah, mul ei ole üht kindlat töökohta, aga kõik see, millega tegelen, on mulle oluline. Asju hästi ja põhjalikult tehes ma ei kulu. Et projektile jah öelda, võtab omajagu aega – pean mõtlema, kas ma ikka tahan seda teha, kas tahan siit ära minna. Kui olen jah-sõna öelnud, siis süvenen täielikult.”

Praegu pühendub Inga Ain Mäeotsa lavastatud muusikalile Kalmer Tennosaarest. “Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu” esietendub Kiidjärvel 31. juulil. “Meil on koos hästi mõnus kamp: Sepo Seeman, Kalle Sepp, Liina Tennosaar, Saara Nüganen, Ingrid Margus... Tõesti naudin, et saan selliste inimestega koos näitemängu teha! See nagu polekski töö ja usun, et iga ema saab sellest aru, kui hea on kas või hetkeks kodu­režiimist välja saada, sõita kaks tundi rongiga Tallinnasse proovi. Rongis saan omaette olla, raamatut lugeda, aknast välja vaadata. Pärast sõita kaks tundi tagasi. Öeldakse, et issand, sa elad Tartus... Aga ma nii naudin seda sõitu. Tööstressi ma tõesti ei tunne!”

“Vaata, jäälind! Vaata-vaata, kas nägid? Selgub, et jäälind on üle kalda pesa teinud. Tal on siin hea kala püüda, jõevesi on madal... Siin on ka taimi, mida mujal naljalt pole,” ütleb ta, kui kusagilt sähvatab välkuv tiivapaar. “Jäälind oli!” hüüab ta häält tõstes ka kaugemal olijatele.

Inga tundub täielikus harmoonias nii iseenda, lähedaste kui ka paigaga, kus viibime. Ent olukorrad, kus lained löövad pea kohal kokku, on talle vägagi tuttavad. “Nähes kedagi, kes on tõeliselt särav ja positiivne, mõtlen, et ilmselt ta on millestki tõsisest läbi tulnud, et ta on selleni kuidagi jõudnud. Minu jaoks on kõik mind ümbritsev väärtus ja seetõttu oskangi selle üle rõõmu tunda, et mul on olnud ka teisi kogemusi... Kui kõik lähedased on terved, pere on koos, kõigil kaks kätt ja kaks jalga ning pea otsas – no kuule, nii on juba väga hästi! Õnneks ei ole elu mind nooruses hellitanud, olen pidanud päris palju läbi elama ja see on hea pagas. Tõesti, olen osanud nendest kogemustest olulised osad kaasa võtta ja edasi liikuda. Ja kui sa nüüd ajakirjanikuna küsid, et too mingi näide, siis... ei too! Ma meelega ei räägi nendest asjadest, sest need lood ei anna kellelegi midagi head juurde.”

Seda, mis on praegu hästi, on tegelikult ikka jube palju.

Inga mõtiskleb, et noored kipuvad endalt küsima, miks kõik halb juhtub just nendega. Vanemaks saades taibatakse, et igaühel on omad lood. “Kunagi ei tasu kellegi puhul eeldada, et mida tema ka teab, vot minul alles on raske. Ei, meil kõigil on omad hirmud ja minevikud. Tuleme erinevatest kodudest...”

Tee harmooniani leiab igaüks ise. “Kui inimene hakkab huvituma sellest, kuidas tal endal oleks parem olla. Püüab olla rohkem ise ja mitte teisi muuta. Ma ei saa kunagi “valmis”, aga mulle meeldiks elada pikalt ja elu võimalikult palju nautides.”

“Vaata näiteks teda,” viib ta pilgu endiselt käel peatuvale tiivulisele putukale. “Tekib ju huvi, kui keegi on mulle juba nii pikalt siin käe peal lehvitanud… Siis uurin ja guugeldan, et kes sa oled selline...”

Ingalt võiks igaüks õppida hetkes elamise kunsti. Kui temalt küsida, mis talle eriti palju rõõmu valmistab, võtab ta mõttepausi. “Kui tulen hommikul õue ja näen, kuidas väike Nora jookseb toast jõkke, käib kiirelt paljalt ujumas... siis mu hing tahab lihtsalt... Nii jube hästi on! Kui istun siin Jaan Elgula tehtud tooli peal, siis kasvavad tiivad selga... Kusagil sulpsab kala, võib-olla tulevad jõele vesiroosid. Ja isegi siis on kõik hästi, kui nad ei tule! Mind rõõmustavad kõik need asjad! Olen kohal, siin, selles hetkes. Mida rohkem viibida praeguses hetkes, seda paremini kõik on.”

Mida võiks terves maailmas ja ka Eestis rohkem olla, on võime kokku leppida ja ühiselt otsuste taga seista. Naine toob näite oma kodust. “Oletame, et arutame perega, mis me täna teeme. Mina ütlen, et lähme siia lähedale Hüpassaare rappa jalutama. Toomas ütleb, et ei, magame terve päeva. Noral on oma soov, Rasmusel oma, näiteks et mängime lauamänge. Arutame ja otsustame, et teeme seekord seda, mida Rasmus tahtis. Siis mängime kõik lauamängu ja ma ei räägi enam, et aga mina oleksin tahtnud ikkagi sinna Hüpassaarde minna! Perekond ei toimi, kui me kõik tõmbame vasakule ja paremale. Ideaalis võiks olla nii, et me kõik oleksime selle poolt, mis me oleme valinud. Isegi kui see on keeruline... ”

“Vaata, tal on konn või mingi asi suus...” katkestab ta mõtte ja viitab üle lendavale kurele, kelle tiivasahinatki on kuulda.

“Kui kokku leppimine ei õnnestu, näitab see harmoonia puudumist. Kui räägime Eesti rahvast või rahvusest, siis kuidas nähakse asju meist väljaspool? Me ise oleme oma valikud teinud. See on meie valik ja meie kodu. Kui seisaksime kõik ühiselt langetatud otsuste taga, oleks ka emotsioonipurskeid ja raisatud energiat vähem,” lõpetab ta oma mõtte. Inga usub, et eelkõige võiks proovida endaga hakkama saada ja seista hea selle eest, et sinu mehel, lastel, teistel lähedastel oleks hea, siis jõuab harmoonia ka suuremasse pilti.”

Kirjad iseendale

Paar kuud tagasi ilmus Inga sulest raamat “Ma kirjutan sulle”. Sellest oli neil Tammerraamatuga juttu juba paar aastat tagasi. “Nad kirjeldasid raamatut, millest ma juba teadsin, et tahan seda kunagi kirjutada. Arvasin, et olen siis nii 80,” muigab naine. “See on aeglane lugemine, mulle meeldiks, kui lugeja võtaks lugemiseks aega ja prooviks enda sees need teemad läbi tunnetada...”
Inga kirjutas raamatusse kirju, millest mõne on adresseerinud noorele endale, mõne puhul mõelnud oma laste peale, kui nad on umbes 20aastased. “Kirjutasin kirju kellelegi, näiteks sulle, lugeja, hästi lihtsalt ja selgelt. Kusjuures lihtsalt ei ole üldse kerge kirjutada – kui juba kirjutama hakkan, tahaksin seda hästi ilusti teha... Sõnadesse said valatud mõtted, mis on mulle praegu olulised ja aitavad elu harmoonilisemalt elada. Ja arvasin tõesti, et minu nime sinna raamatukaanele ei tulegi, sest need on universaalsed tõed...”

Inga ütleb, et mõned kirja pandud mõtetest ei olnud veel paari aasta eest talle endalegi selged. “Näiteks öeldakse, et muuda end, ja su maailm muutub. Jah, aga inimene ei pruugi sellest päriselt aru saada. See on lihtsalt lause, kui sa sellesse ei süvene. Sa pead seesmiselt aru saama, et see on nii, nende sõnade taga peitub see.”

Lihtsate sõnumite tegelike tähenduste lahtimuukimiseks on Inga kasutanud head nippi – nimelt kandis ta Eesti ehtebrändi Olla käevõrusid, igaüks eri sõnumiga. “Ma ei võtnud neid ka magades ära, enne kui olin päriselt aru saanud, mida ehtel olev sõnum tegelikult tähendab. Näiteks ükskord oli jube kiire, olin duši all, auto juba ootas. Ja siis peatus pilk käevõrul, mil seisis “Naudi hetke!”. Ja siis jõudis see kohale... Jah, olen praegu duši all ja võib-olla mul ongi selleks vaid viis minutit. Kui olin sõnumist aru saanud, kinkisin selle ehte edasi. Kui olin seda teinud, kinkis mulle üks teine inimene järgmise, sõnumiga “Õnn on eluviis”. Lugesin, okei, jajah... “Unustasin” ka selle käele, andsin endale aega juurelda, mida need sõnad päriselt tähendavad. Vahel sõnad kaotavad oma sisu... Õnn võrdub ilutulestiku, fanfaaride ja õhupallidega? Võiksin siin istuda ja mul võiksid olla seljas suvalised dressid – täna mul on, jah, kleit seljas! – küünealused mustad... Voh, see ongi õnn! Seesama, siin ja praegu. Jah, õnn ongi eluviis. Mida sa teed, kuidas elad, see ongi õnn või siis õnnetus. Kui viimane, siis tee ise midagi, sinu õnn ei ole teistes kinni.”

Intervjuu ajaks lakanud vihm hakkab taas tibutama, kell on palju. Asutame end tagasi Tallinna poole. “Aga kas te sõite, minge ikka sauna ka, see on veel soe…” Täname oma nais­konnaga pererahvast ja otsustame siiski kodude poole sõitma hakata. Hiljem kuulsime, et Inga läks veel kiirelt kalale…

Toomas Lunge, abikaasa:

“Inga on äärmiselt loominguline ja ta üllatab mind pidevalt, kui millestki vaimustusse satub. Kui ta mõne uue valdkonnaga tutvust teeb, siis läheb ta sellesse sügavuti ega jäta enne, kui on seda täielikult mõistnud.

Tean vähe inimesi, kelles pulbitseb korraga nii palju erinevaid ideid. Ta võib olla ülimalt analüütiline, samal ajal äärmiselt loominguline. Ta on leiutaja – näiteks kui lapsel ei ole õpikule õigeid kaasi, siis ta mõtleb viie minutiga välja, kuidas neid võiks ise tegema hakata. Peedist pesumasinale trummel – tema puhul ei ole üldse mingi probleem!

Inga on veendunud, et naine peab ise kõigega hakkama saama, ja sellega on mul mõnikord päris raske leppida. Kui ta on juba haamri ja trelli haaranud, siis neid on tema käest suhteliselt raske kätte saada... (Naerab).

Temaga võib kõikjale minna ja hätta tema juba ei jää – Inga on meelelaadilt selline, et kelleltki ta abi ei küsi. Kui ei saa, siis mõtleb välja, kuidas ikkagi saaks. Ja kui ei saagi, siis ta juurdleb, miks ei saa. Ja kuidas siis ikkagi saada...? Ta mõtleb kõik lahendused välja.

Oleme Ingaga väga palju koos ja elame tõesti ühist elu – mõtleme palju asju koos läbi, esineme ja sõidame palju ringi. Me oleme temaga tiim. Olen väga rahul ka sellega, et suur osa avalikkusest ongi hakanud meid koos võtma. Minu meelest see on hea, sest koos oleme tugevamad.

Olen Ingaga väga õnnelik ja ta on kingitus tervele planeedile, meile kõigile!”