Kui aasta on olnud aga väga tähenduslik, vaimselt ja/või füüsiliselt raske, on ka selle ärasaatmine veidi teistsugune. 15 aastat tagasi, kui mu keemiaravi oli lõppenud, mäletan selgelt, kuidas uus aasta saabus – seisin kodurõdul ja vaatasin õue, puid, taevast, tähti ja kuulasin ilutulestikupauke. Kogu mu keha surises ja mööda selgroogu jooksid üles-alla külmavärinad. Seisin seal 15 minutit, olin täiesti üksi. Tundsin, kuidas paari eelmise aasta raske taak mu seljast maha vajus, mul hakkas füüsiliselt kergem. Erilised minutid, mis ei lähe kunagi meelest.

Ja nüüd olen oma eluga samasuguses punktis tagasi.

Edasi lugemiseks: