Sport on minu jaoks olnud arusaamatu, jabur, tüütu, higiseksajav ja mis kõik veel. Kui teised inimesed suunduvad rõõmsa entukaga pärast tööd trenni, siis mina lähen Netflixi või loen mõnda mõtlemist kõditavat raamatut. Teen siis vabal ajal, mis ma teen, aga enamasti teen seda diivanil. Ka kodukontor on viimasel aastal enamasti patjade embuses asunud ja senine poolkülili elatud elu on siiani tundunud igati suurepärane – täis naudingut ja enesega rahulolu. Kuni 45. eluaastani oligi see kõik minu jaoks täiesti okei, aga hiljuti hakkasin tegema midagi, mille

Edasi lugemiseks: