10 AASTAT LAVAL | Tantsija elu telgitagused: kuna kõik on emotsionaalsed, on ka konfliktid kiired tekkima

Kui tantsija Liisi Org revüüteatri prožektorivalgusesse astub, kinnitab ta lisaks küütlevatele öömustadele sulgedele ette ka kujuteldava maski. Viimased 10 aastat on ta pea igal nädalavahetusel laval olnud, ammutades emotsioone kulisside taga kogetud ilust, elust ja valust.

“Ma võitlesin loodus­jõududega, et neid sabasulgi ühes tükis kohale tuua,” hõiskab Liisi (30) kohtumisele tormates, viidates eelmisel õhtul väljas marutanud tuulele, mille kiuste ta oma lavakostüümi meie pildistamisele taris. Täna on tal näpus uinu­tava lõhnaga kaneelirull, silmis mõnusalt unine pilk ja seljas erkkollane kampsun – sama särtsakas ja jõuline nagu ta isegi.

On esmaspäev, mis Liisi kui artisti kalendris võrdub pühapäevaga – aeg iseendale, puhka­miseks, kogumiseks, tunnete ja mõtete laadimiseks. See on päev, kui ta saab olla tema ise.

Liisi on Eesti Tantsu­agen­tuuri revüüteatri Starlight Cabaret trupijuht ja tantsija. Ees terendav aastavahetus on tema jaoks üks töökamaid päevi aastas, nagu ka kõik nädala­vahetused, mis sellele eelnevad ja järgnevad.

Ta on magistrikraadiga professionaalne tantsija, kes teab, et näiliselt glamuursel ametil on oma hind: imetlevad pilgud, ovatsioonid ja tähetolmus kümblemine vaheldub ränga töö ja aeg-ajalt ka soolaste pisaratega. Vahel löövad lained pea kohal kokku, teinekord on aga muusika, lüürika või lavaline liikumine laetud tunnetega, mis lihtsalt nõuavad tundmist – vaid ehedal emotsioonil on laval mõju. Seal on ta rollis. Kõik, mis toimub lava taga, tuleb rambivalguses robot­likult unustada.