Asta oli siin maailmas elanud ligi kolm aastat, kui isa suri. Kuni kooliminekuni avastas ta maailma Palamuse lähedal Kudinas. “Ainsa lapsena oli mul vabadus teha, mida tahan, ja minna, kuhu tahan. Armastasin seda üksiolemist, õppisin maailma tunnetama juba varakult,” meenutab ta. Isegi lugema õppis terane tirts viieaastaselt iseenda tarkusest.

Tartus koolis käies tegeles särtsakas ja sportlik piiga rahvatantsu, aeroobika, ujumise ja luuletamisega, lisaks muusikaõpingud, ujumine ja sõudmine. Ometi ei teinud ta pärast keskkooli lõpetamist valikut spordi ega muusika kasuks, vaid läks ülikooli eesti filoloogiat õppima, kuna pidas eesti keelt kauniks. Ta õppis pool aastat, jättis aga siis kooli pooleli, kuna õppekavas oli tudengitele ette nähtud läbi lugeda NLKP ajalugu vene keeles. See Asta mässumeelsesse hinge ei mahtunud, kuigi vene keel on Astal praegu nii selge, et ta tõlgib ajaviiteks enda jaoks vaimset kirjandust vene keelest eesti keelde.

Õpingute asemel läks 19aastane Asta hoopis mehele. Aasta hiljem sündis tütar ja pere kolis ära Haapsallu. “Minu abiellumine polnud õige otsus, ega ma ise eriti tahtnudki seda teha... Kuid järelikult oli mulle seda õppetundi vaja,” tunnistab ta ja lisab, et abielu kaua ei kestnudki.