João Lopes Marques: Keharetsijate põlvkond
Mul on siiani meeles, kuidas mu ema skandaali tegi, kui teatasin talle, et ma tahan oma vasakusse kõrva augu teha. „Kõrvarõngaid kannavad sõltlased! Sa kavatsed narkariks hakata või?“ ägestus mu ema, kes – olgu rõhutatud – pole kunagi olnud
Olgu, olin siis 16-17 ja elasin Lissabonis tema juures. Tal oli muidugi kerge oma tahtmist saada: „Mina ei taha, et minu poeg, kes elab minu katuse all, käib kõrvarõngaga!“ Varsti panime sellele teemale punkti, lõplikult, sest raha mul polnud ja kodutute klubiga ma ühineda ei tahtnud.
Paar aastat hiljem olin kindel, et palju parem on elada rõngastamata. Ehkki oma ema lähenemisega sellistele teemadele ei nõustu ma tänaseni.
Kui mu kodus tõusis selline torm juba väikese kõrvarõnga pärast, mis siis veel tätoveeringust rääkida: 70ndatel ja veel 80ndatelgi oli see Portugalis sotsiaalselt lubatud vaid paarile ühiskonnagrupile, nimelt meremeestele (ja Portugalis on neid alati palju olnud) ja sõjaveteranidele. Meie 13 aastat kestnud võitlus iseseisvusliikumiste vastu Aafrikas oli just äsja lõppenud ja endistel sõduritel oli kombeks enda lõbuks üksteise käsivarrele graveerida sõnu, nagu „Ema armastus“ või „Angoola 68“.
See aitab teil ehk paremini aru saada, miks ma nii arvan: olen seisukohal, et viimasel 20 aastal on toimunud kõige olulisemad muutused kolme aspekti osas, mis eristavad minu põlvkonda (olen 38) praegustest 18-20aastastest: interneti ja kommunikatsiooni lai levik, Erasmuse-sugused programmid ja rahvusvaheline mobiilsus, inimeste suhe oma kehaga.
Jätkem Lõuna- ja Põhja-Euroopa kultuurilised erinevused praegu kõrvale. Olen täheldanud, et üldjoontes mõtlevad mu 20ndates sugulased väga sarnaselt mu siinsete noorte Eesti sõbradega. Nad on sünnist saati elanud samade kultuuriliste referentside maailmas. Huvitaval kombel on mul tunne, et mul on nendega rohkem ühist kui oma generatsiooni inimestega (ka muudel põhjustel, aga see pole koht, kus neist rääkida).
Ma ütleks, et suurim erinevus ongi see suur keha retsimise teema: pean tunnistama, et minu silmis on need igasugused rõngad ja tattoo´d endiselt veidrad. Miks? Mulle näib, et noorimad põlvkonnad tunnevad ühiskondlikku survet oma keha märgistada - seda kas esteetilistel põhjustel või siis selleks, et täiskasvanuks saamist kuidagi tõestada.
Midagi pole hullusti, aga kui mingi nähtus muutub liiga massiliseks, kardan sellest ühiskondlikku katku. Liblikas? Madu? Budismihõnguline lause? Vahet pole, nad kõik lähevad kord moest. Pealegi on 90 protsenti tätoveeringutest tehnilises mõttes puhas saast, mitte kõrgkunst ega tasemel kehainstallatsioon.
Vabandust, aga enamasti nad ei ole lihtsalt ilusad või on tehtud valesse kohta või ei sobi selle kandjale.
Tätoveeringud ja rõngastused väljendavad vabadust - mida ma väga kõrgelt väärtustan. Kuid minu kogemus näitab, et viis või kümme aastat hiljem paljud neist inimestest end oma igavese märgiga enam kuigivõrd ei samastaks. Või siis lausa kahetsetakse seda spontaanset suvepäeva, mil tekkis mõte: „Kuule, Gerli, laseks endale siia tagumikupilu kohale tattoo teha!“
Pole muidugi kõige suurem õnnetus. Aga pinnapealsetel võitudel on oma hind.
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
