João Lopes Marques: Kollane ajakirjandus, kuulsused ja siniverelised eestlased

Naistele üldiselt meeldib kollane ajakirjandus. See pole midagi uut. Ja ei ole uudis. Mitte muidugi kõik, aga paljud naised loevad seda. Enamik naisi. Sest kuidas muidu saab see nii hästi kaubaks minna?

Ma tean ka, et osa naisi hoiab kõmuajakirjandusest teadlikult eemale, pidades seda liiga frivoolseks või pinnapealseks. Puhas jama. See aga ei tähenda, et see neid sisimas ei huvitaks. Nad armastavad seda vihata: kollane ajakirjandus on inimestel justkui omamoodi ühine lemmikvaenlane. 

Keegi pole patust puhas, selline on elu: mehed fännavad jälle mootoreid ja igavaid sportmänge rohkem, kui nad (me) peaks.

Selles kollases maailmas saavad naised anda vaba voli oma unistuslikule eksistentsile, muinasjutule.  Kõmuajakirju on hea kerge näksida ja lugeja võib end võimatutesse dimensioonidesse projitseerida. Sellepärast ei puudugi parimatest muinasjuttudest kunagi printsid ja printsessid. Nad kuuluvad ihalusest kantud narratiividesse sama kindlalt kui mõni patuoinas:  kas kujutaksite ette head intriigi ilma vastiku värdjata, kes annab endast parima, et meile kalli kangelase õnne saboteerida?

 Võimatu. Intriig oleks ilma puudulik.

Parimates kuulujuttudes ja kollastes ajakirjades võib see kurja juur esineda erinevates vormides: kord on ta ärevil armuke, siis eks-naine, kord kodune õnnetus, siis jälle hästi tuntud tragöödia või haigus. Meie kallis kuulsus peab millegagi pidevalt võitlema.  See pole lihtne, aga me hoiame talle pöialt ja soovime parimat, kirudes samal ajal seda mõrda/jobu/vaimu, kes iganes on julgenud sellesse muinasjuttu nii häbematult sekkuda.

 Vaadake kasvõi lugusid nagu „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, „Tuhkatriinu“, „Alice Imedemaal“ või „Uinuv kaunitar“. Kas need pole mitte ühed olulisimad klassikalised ajakirjad, mida hambaharsti või juuksuri ootesaalis leida võib?

Lood peavad olema lihtsad, aga samavõrra mõjusad. Enamasti ka väga moraalsed ja konservatiivsed: naised on naised ja mehed peavad olema mehed.

Mäletan hästi, et mu tädi tellis otse Hispaaniast Hola! ajakirja: talle oli oluline teada kõike, mis oli parasjagu Euroopa aristokraatiaga toimumas, oli see siis järgmine pulm või viimane matus. Mulle kui pühendunud republikaanile tegi see päris palju nalja, aga ma austasin oma tädi pühendumust alati. Tema truudust. Eks ma ka ise viskasin nende ajakirjade piltidele ja peakirjadele pilgu peale, et püüda aru saada selle nähtuse antropoloogilistest mehhanismidest.  Ja seda igast kandist.

See oli 15 aastat tagasi Portugalis. Aga ma ei arva, et paganlik Eesri väga teistsugune oleks. Ja seda öeldes jätan ma kõrvale kohaliku „tähesüsteemi“,  mis on kaasajal sama tähendusega,  mis kunagi oli aadlikkonnal. Ausalt öeldes on täitsa hämmastav, kui sageli mu Eesti tuttavad mulle sosistavad: „Kas sa tead, et ta on siin päris tuntud?“
Võib-olla tuleneb see riigi pindala väiksusest, aga igatahes ei tea ma ühtegi teist riiki, kus oleks ruutmeetri peale nii palju kuulsusi. Võib-olla vajab postsovetlik Eesti rohkem kohalikke iidoleid kui teised riigid: siin otsitakse praegu oma printse ja printsesse. „Muidugi on Eestil vaja positiivseid ja ilusaid unistusi, mis neid unistama paneks,“ ütles mulle Triin eelmisel nädalal. Ja tõsinedes lisas ta veel: „Palun ära kirjuta jälle majanduslangusest või Venemaast!“

Huvitaval kombel kehtib sama nähtus ka tõelise aristokraatia kohta. Olgugi et teil ei ole siin oma kuningaid kunagi olnud – erinenevalt Rootsist, Norrast, Taanist, Ühendkuningriigist või Hispaaniast – on eestlasi, kes oma siniverelist tausta rõhutavad, rohkem kui ükski välismaalane võiks arvata.

Tavaliselt tullakse sellega täiesti ootamatult välja. Selline episood juhtub kord kuus ja vastab teatud mustrile: isegi kui inimese perekonnanimes ei ole Saksa nime varjugi, on igal juhul kindel, et vanaemal või vanavanaemal oli kunagi mingi parun-von-miskiga väike afäär . Vahel isegi varasemal esivanemal.

 Vägistamist ei olnud,  kui, siis oli ehk väheke ahistamist või lausa armastuslugugi. Kuna Balti paganad sellist mõistet nagu patt ei tundnud ja moraalseid piiranguid oli vähem, olid naised siin isandatele lihtsam saak. Või võiks ka öelda, et nad olid rohkem altid: „Vanaema pani natuke hullu!“

See võib muidugi luul olla. Puhas väljamõeldis. Või absurdne liialdus. Aga kui see ka tõsi ei ole, lisab see mõne siinse inimese ellu ehk tähendust juurde. Annab terake vürtsi: me ju kõik tahame olla erilised. Nagu Tuhkatriinu, nagu tegelased kollases ajakirjanduses.
PS: muide, siniverelisuse mõiste on suhteliselt vana. Ajaloolaste arvates võeti see kasutusele Põhja-Hispaanias ristisõdade ajal: see pidi ülistama heledanahalisemaid ibeerlasi, kelle veenid paistsid sinisemad, mis pidi tõendama, et nad ei olnud moslemitest okupantidega segunenud.
 
*João Lopes Marques on raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor