João Lopes Marques: Kuidas novembrikuu päästa

Äsja keerasime kella ja valge lumikate pole veel püsima jäänud. Dramaatiline tagajärg on vältimatu: meie eksistents muutub korraga (tunduvalt) süngemaks. Novembrikuu pole mitte ainult väga iseäralik, vaid paraku enamasti ka soovitust palju märje

Kummikutest üksi ei piisa. Muud head võtted kuluvad marjaks ära. Eriti kuna reisid Kanaari saartele, Madeirale või Hurghadasse (alternatiiviks ka Sharm el-Sheikh) ei ole taskukohased kõigile.
Eesti taevasse koondunud pilved tungivad me tundlikesse hingedesse. Poole aasta pikkune  taluvuskatse on alles algamas ja väikeste fopaade vältimine võib aidata meil kõigil parema enesetunde säilitada.
Vaatame neist kuut?

1. Mobiiltelefonid
Mõtle korraks oma mobiiliheli peale. Ma ei viita siin etteheitvalt Lady Gaga või Dima Bilani eelistamisele – see on maitse asi. Ma tahan teie tähelepanu pöörata hoopis heli valjusele: osa inimesi paneb selle lihtsalt maksimumtugevusele. Ja see võib kohvikus mõnusa õhustiku ja meeleolu hetkega olematuks teha. Või restoranis. Eks ka tasasema häälega rääkimine ole vahel hea mõte, aga see vast ei sega teisi sama palju: vean kihla, et suurem osa meist kuulab uudishimulikult suure kõrvana pealt, mida kõrvallauas räägitakse.

2. Uksed
Pane uks kinni, kui kuhugi sisse astud. See häirib ausalt öeldes vihmasel ja/või külmal ajal kõige rohkem. Arusaadav, et turistid endale selle väikse liigutuse olulisust ei teadvusta, aga põhjamaises kliimas elavate inimeste puhul on raske sama mõistvaks jääda. Puhas hajameelsus? Mnjah... Paraku võib see teiste inimeste unustamatu hetke ära rikkuda: keegi peab ju see samariitlane olema, kes püsti tõuseb ja ukse kinni paneb. Minu vaatluste põhjal on kaks-kolm minutitinimeste  taluvuse piir.

3. Lauad
Kes hoolib, see jagab ja häid laudu pole parimates toitlustusasutustes ülearu. Miks mitte käega märku anda ja oma lauda pettunult tagasi ukse poole suunduva paarikesega jagada?

4. Reserveeringud
Hüva, te hindate oma privaatsust. Arusaadav. Vahel on meil seda vaja ja ma saan aru, et eriti käib see eestlaste kohta. Laudade jagamisest populaarsem tundub siin maal olema laua reserveermine. Paraku jäetakse aga sageli tulemata. Täna siin kohvikus istudes on mul lihtsalt valus vaadata, kui palju laudu on kogu õhtu tühjalt seisnud samas kui kliendid vabade peale tormi jooksevad. Miks mitte kiire telefonikõne  teha, kui plaanid on muutunud? Eestlase hing on heitlik. Spontaanne. Tunnistan ausalt – ka ma ise olen samas asjas patune ja tunnen nüüd süüd. Hea laud mõnusas kohas on väärtuslik! See on kurvastus versus rõõm.

5. Autod
Autojuhid, jälle need autojuhid... Tõsi, üha enam on juhte, kes sebra ees peatuvad, aga nad on selgelt vähemuses. Õues on külm ja vihmane ja sageli peab jalakäija pikki minuteid ootama, enne kui õnnistatud ingel oma liikuri peatab. Ebaaus. Miks meie, jalakäijad, peame kahekordselt kannatama? Veel hoolimatum on neist see, et nad unustavad vihma. Vee. Väga vähesed aeglustavad sõitu, et teel olevatest poriloikudest rahulikumalt läbi sõita. Tagajärjeks meie ligunenud sokid ja külmetus, mis oleks ju vabalt olemata võinud jääda.

6. Lemmikloomad
Ja lapsed ja loomad? Peavad nemad siis välja vihma kätte jääma? Jah, lugejal on täiesti õigus. Tundub, et olen inimlikumaks muutunud ja ma kannatan avalikes kohtades välja isegi kisavad lapsed. Aga teiste lahkust ei tasu ka kurjasti ära kasutada: endiselt eelistan ma oma juustukooki nautida kohvikus,  kus mu laua kõrval ei ole klähvivat kutsi. Pole see väljamõeldud ega ülepingutatud midagi. Olen seda juba Tallinnas omal nahal kogenud. Selles küsimuses ma Tevega ei nõustu: kui ma tahan loomi näha, lähen ma loomaaeda.

Palun täiendage seda nimekirja vabalt edasi. Need kuus müttekohta pole ju kaugeltki kõik (see liiga lühike nimekiri jääb kuidagi kripeldama). Kui neid eraldi võtta, siis tunduvad nad ju kõik talutavad. Tõepoolest, palju kära ei millestki.
Õigus. Aga kujutage nüüd ette, et nad kõik ühel õnnetul päeval korraga juhtuvad... Ühesõnaga: „Võeh!“ Uskuge mind, üheskoos teeme me sellest novembrikuust veel ühe normaalse kuu.
 
João Lopes Marques on raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor