(Muide: kas teie mainiksite saatjale, et ta on midagi sassi ajanud?)
Sotsiaalsete võrgustikega on asi tõsisem. Nad on meie elu koloniseerinud ja vahel saab me kiirelt tipitud sõnast avalik info. Liigagi avalik: me ju saadame neid sõnumeid korraga väga erinevatele inimestele, teiste hulgas meie nii-öelda vaenlastele.
Pärast seda, kui ma olin ise mõne eriti ränga fopaaga hakkama saanud – ja olnud tunnistajaks paljude teiste omadele –, võtsin seisukoha, et napsisena ei tohiks arvutit kasutada ehk siis minu meelest peaks samaaegne joomine&surfamine keelatud olema. Kas pole internetti nimetatud informatsiooni kiirteeks? Nüüd siis olemegi näinud, kuidas alkohol  - või narkots või ka äärmine närvilisus või raev – inimese virtuaalsesse ahelkokkupõrkesse võib paisata. 

Eelmine nädal tõi jälle tõendeid: ebanormaalselt paljud mu sõbrad vahetasid järsku ja täiesti sürrealistlikul moel oma „suhte staatust“. Mõni paar, kes enne oli virtuaalses keskkonnas kihlatud, enam seda ei ole, sest üks partneritest polnud hambapastuubi õigesti pigistanud; mõni, kes oli avastanud, et talle oli päriselt sarvi tehtud, jagas sündmuse karme detaile kogu oma lugejaskonnaga.

Ma poleks aus, kui ma ei tunnistaks, et mul on häbi.

 Digitaalse hulljulgusega – või eufooria võ aususe või vihaga – kaasnevad vahel ebameeldivad tagajärjed. Me kipume unustama, et teised inimesed ei pruugi meiega samal ajal samas tujus olla või – mis ju veel vähem tõenäoline – parasjagu sama head punast veini rüübata.

 Kõik me teame, et kõige sagedasem fopaa on meili saatmine valele inimesele. Või inimestele: kujutage ette, kui saadate kirja kogemata „kõigile adressaatidele“!
Minu enda „spetsialiteet“ on läbi aegade olnud sobimatu meilivahetuse tahtmatu edastamine. Varem unustasin regulaarselt ära, et edastatud meilid võivad sisaldada infot, mis pole teistele mõeldud. Ükskord vähkresin unetult terve öö, sest ühe ametliku kutsega koos olin saatnud umbes sajale inimesele ka oma äripartneri varasema meili. Ups! Kusjuures selles meie esialgses omavahelises kirjavahetuses oli kommentaare ja nalju, mis võis vabalt mõnele solvavalt kõlada.

Õnneks küll keegi midagi ei kommenteerinud (ja pole seda siiani teinud) ja kõigi kirja adressaatidega tundub mul endiselt hea läbisaamine olevat. See on kergendus, aga... Kas teil on aimu, kui palju te digitaalsed sõbrad teist tegelikult teavad?

Fakt on, et me elu kolib üha enam virtuaalsesse keskkonda. Vaata kasvõi, mida sa praegugi teed: vean kihla, et loed seda teksti veebis.  Näed siis? Pidevalt ühenduses olla on ohtlik,  lausa hädavajalik on ennast aeg-ajalt arvutist eemale tirida. Ma ise näiteks otsustasin oma digitaalse kommunikatsiooni puhul kasutusele võtta teatud drakoonilised reeglid.
Vähemalt ma püüan:
1)  kirja saaja nime sisestada alles siis, kui olen kirja kaks korda läbi lugenud;
2)  enne kirja lähetamist, kontrollida vähemalt kolm korda, kas olen selle saajaks valinud õige inimese;
3)  kontrollida üle, mida ma ma koos edastatava meiliga veel edastan;
4)  kõige olulisem: pärast kolmandat klaasi veini (või teist klaasi Calvadosi, kuigi seda juhtub harva) digitaalset kommunikatsiooni vältida;
5)  ja kui mul eelnimetatu ei õnnestu, piirduda  Facebookis „Meeldib“ nupule klikkamisega.
Ausalt öeldes selle radikaalse otsuse – mida on muidugi väga raske täiel määral täita, sest nagu võib arvata, pole nendel kiirteedel ühtki hästi toimivat politseipatrulli – tegin ma siis, kui olin end tabanud kommenteerimas asju, mida ma muidu avalikult kunagi ei teeks. Just Facebookis. Mis sundis mind seal karme sürrealistlikke nalju tegema inimeste kohta, kellega ma pole elus peaaegu rääkinudki?

Kas nad saavad mu sardoonilistest naljadest aru või on nad pärast terve elu mu peale solvunud?

Ja nagu sellest ei piisanuks, avastasin end ükskord kommenteerimas delikaatset poliitilist küsimust, mis puudutas riiki, mida mul oli kavas kohe järgmisena külastada. Ajakirjanikuna ma muidugi leebeks ei jää, kui on vaja ausalt öelda, et asjad on kuskil tegelikult halvasti. Aga enne tahan ma selles riigis ikka ära käia, mida ma kritiseerin.

Pärast sellist lahmivat käitumist Facebookis hakkasin igal juhul kahtlema, kas ma sinna riiki enam sisse saangi. Kas mulle viisa üldse antakse? Tänapäeval on ju kõik kõigile teada. Luureteenistus on selliste asjade peale sillas. Ei, see ei ole paranoia: miks peaks internet vähem julm olema kui kõik muu siin elus?

Aga ärge saage minust valesti aru, eks ma surfan&joon veini ju ikka edasi. Tunne, kui olen ostnud piletid sihtkohta, kuhu ma muidu üksi kindlasti sõita ei julgeks, või lahendanud oma romaani tegevustikus mõne keerulise olukorra, on meeliülendav.
 
*João Lopes Marques on raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor