João Lopes Marques: Mida arvata süütundest?

«Kas ma teeksin abordi?», «Kas maksta see parkides hallile Volkswagenile tõmmatud kriim ikkagi kinni?», «Kui ma leiaksin Viru keskuses rahakoti, kas ma üritaksin selle omanikku leida?», «Kas peaksin emale rääkima, et ma käin väljas vene noorm

Pole midagi teha: moraalsed dilemmad nõuavad meilt palju aega ja energiat. Ei möödu päevagi, mil me ei kaupleks endaga väikeste otsuste üle, mis meis ebamugavustunnet tekitavad. Kui patoloogilised kurjategijad ja mõned hullud välja arvata, on kõigis teatud põhiprintsiipe järgivates inimestes eetiline mõõde.
 
Me kõik kardame moraalseid apsakaid. Ega siis kreeka filosoof Platon juhuslikult osa oma elust just sellel teemal teoretiseerimisele pühendanud. Väga kena temast. Paraku on enamik olukordadest, mis meid tõsiselt mõtlema panevad, liiga abstraktsed. Tavaliselt satume me piinlikesse situatsioonidesse siis, kui me neid ei oota. Mis veelgi hullem: enamasti on need sellised, milleks me pole end vähimalgi määral ette valmistanud.
 
Enne kui ma teile oma piinliku loo jutustan - olgugi et ta on kokkuvõttes positiivne -, tahan rääkida, mis juhtus ühe tuntud tšiili jalgpalluriga. Ta käis prostituudi juures ja pärast vahekorda tegi naine ta riietega vehkat. Mees otsustas minema hiilida, aga kohalik mupo sattus porgandpaljale põgenevale staarile tänaval peale. Mida neile öelda? Tunnistada tõde? Ei, kindlasti mitte. Nii eelistaski meie sportlane oma alastust õigustada väitega, et tulnukad olid ta ära röövinud.
 
Äärmiselt leidlik. Kes oleks saanud tõestada, et ta valetas?
 
Kahju, et mulle endale õigel hetkel midagi sama hiilgavat pähe ei tulnud. Kirjeldan, mis juhtus: olen oma kahe hea portugali sõbraga Lissabonis ühes populaarses Argentiina restoranis. Koht on puupüsti täis, kõrvallauas istub ilus armunud paar. Nii romantiline, kui olla saab. Olin kindel, et noormees kingib oma kaaslasele veel samal õhtul sõrmusegi.
 
Erinevalt neist kahest olime meie seal pidutsemas. Klaasid punase veiniga maandusid järjest me lauale. Mu kolmandal on aga selles loos määrav roll: ühel hetkel partsatab see maha tumedale marmorile ja pritsib kõrvallaua noormehe valge triiksärgi purpurseid veinipiisku täis. Ma tardun. Tema tardub. Kõik tarduvad. Minu esimene instinkt on vabandada - üks, kaks, viis korda. Aga paarike on vait.

Nad on šokis, lõputult pikad sekundid, pilgud ainiti minul.
 
Sõnu ei tulegi, ja ma taipan, et minu ees seisev mees on ehe metafoor minu faux pas´le: punane vein tema pluusil on nagu halastamatu veri. Ta on Jeesus, restorani märter.

Minu esimene mõte oli pakkuda, et ostan talle uue pluusi. Aga sel hetkel tahtsin konkreetseid tegusid. Tõusin lauast ja läksin omaniku juurde, et lasta paari õhtusöögi arve enda omale lisada. Neile ma seda muidugi ei öelnud, vaid istusin sama diskreetselt oma lauda tagasi.
 
Poole tunni pärast asutas paarike lahkuma ja ma nägin, kuidas restorani omanik neile nende "tujurikkuja" žesti teatavaks tegi. Selle peale astusid nad pead pööramata restoranist välja, ja nüüd tuleb epiloog. Hämmastunud omanik kiirustab minu juurde, ta tahab olla kindel, et on kõigest õigesti aru saanud:
 
"Kuidas see võimalik on? Ärge öelge, et nad isegi ei tänanud teid?!"
 
"Muidugi mitte," vastasin, "miks nad peakski, kui mina nende romantilise õhtu ära rikkusin?"
 
"No kuulge, kõigil juhtub... Need inimesed on omadega metsas... Kuidas nad ometi aru ei saa!" jätkas ta ja lisas: "Aga me teeme arve pooleks, sest ma arvan, et mu restoranis on lauad üksteisele liiga lähedal... Mul on väga kahju..."
 
See oli veider olukord. Moraalne kolmnurk: vihane paarike, kes otsustas mind nende õhtusöögi arve tasumise eest mitte tänada, restorani omanik, kes end ihnuse pärast süüdi tundis, ja loo autor, kes end veel suuremaks süüdlaseks pidas ja poleks tahtnud muud, kui et ufo ta sellest nõmedast õudukast päästma tuleks.
 
Aga kõik oleks võinud ka teisiti minna: kui mul poleks seda raha olnud või kui vein oleks aidanud paarikesel jääd murda või kui ettekandja oleks kasutanud võimalust mu arvet suurendada.
 
See lugu oli selge tõestus, et elu ei ole must-valge. Ega ka puna-valge. See, kuidas me käitume, sõltub meie tujust, olukorrast, vajadustest ja võimalustest. Eetikaküsimused on konksuga ja dilemmasid - nii suuri kui väikeseid - tekitavad olukorrad ootavad meid nurga taga. Mida siis teha? Valemit ei ole. Aga iga päev natuke oma põhiväärtustele mõelda võib päris palju aidata...

*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor