KAANELUGU | Piret Järvis-Milder ausalt kaugsuhtest: see on hästi kibemagus segu

“Mõnikord tuleb muutuda täielikuks jah-inimeseks ning lasta elul end kaasa viia, üle mõtlemata,” ütleb “Terevisiooni” saatejuht Piret Järvis-Milder (34).

Üllatuslikult tahab otse-eetris korduva karastuse saanud Piret usutluse teha meili teel. “Mul on väga harva mingis asjas ainukindel seisukoht,” põhjen­dab ta. “Meeldib mõelda eri nurkade alt ja võtta selleks aega.” Mõnd aega vahetamegi küsimusi ja vastuseid kirjalikult, ent järjest enam hakkab see tunduma sama kohmakas kui kallis­tamine suusaülikondades. Õnneks ütleb Piret “jah” ka päriselt kokku saamisele. “Ei pääse vampiirid varju,” nendib ta, kui päike kohviku­terrassil jälitab juba mitmendat tundi. Tal on huumorimeel, leebe rahulikkus, helendavad põsesarnad, palju sinist silmades ja riie­tuses. Ning Piretiga aega veetes ei saa mööda tähelepanekust, kui imeliselt sobib perekonnanimele Järvis peaaegu aasta tagasi liidetud Milder – tõlkes “veel pehmem”.

Piret, endise tüdrukutebändi Vanilla Ninja liikmena oled palju esinenud. Teletöös on see kogemus ilmselt abiks?

Teletöö tuli samal ajal kui bänd, eks need teineteist mõjutasid. Nüüdseks olen eri telekanalites saateid teinud 15 aastat järjest ning haarav on see endiselt. Kui tõesti mu ette ilmuks kõikvõimas üks­sarvik, lubades valida mis tahes ameti maailmas, võiksin ehk mõnda aega olla saarevaht paradiisisaarel, saaks lugeda raamatuid ja mütata looduses. Või fantaseeriksin Elon Muski nõunikuna kosmose- ja tulevikutehnoloogiatest. Aga Eesti kontekstis on mul juba unistuste töö ning praegu ma sinna Muski juurde väga ei kibelegi.

Mida sa #metoo liikumisest arvad?

Eks olen minagi kokku puutunud meestega, kes püüdnud oma võimu­positsiooni ära kasutada. Mul pole kunagi olnud probleem öelda, mis mu jaoks on aktsepteeritav ja mis mitte. Kui piirid paika pandud, on täiesti võimalik koos võrdsetena edasi töötada. Aus ja otsekohene suhtlus on võti. Ahistamist ei pea taluma.

Kas on mõni ühiskondlik valupunkt, mis sulle eriti korda läheb?

Mind paneb pisut muretsema, et eesti inimene ei julge teisele hästi öelda. Ometi on heal sõnal suur võim. Kellegi päeva helgemaks muutmine mõjub tõelise vitamiinisutsakana. Pealtnäha naiivne mõte, aga tasub järele proovida. “Vähemalt üks kompliment päevas kellelegi” on mu mantra!

Kuidas sa iseenda ilusse suhtud?

Ma ei saa oma välise kesta suhtes väga kriitiline olla, sest mul on normaalselt funkavad pea, käed ja jalad. Loomulikult on hetki, mil tunnen end ebakindlalt. Eriti kui keegi kritiseerib.

…täitsa huvitav, mida on võimalik su välimusele ette heita?

Näiteks on mulle eluaeg öeldud, et olen liiga kahvatu. Õrna noore hingega põdesin eriti ja rikkusin oma naha tervist, püüdes igal võimalikul moel pruunistuda. Nüüdseks olen leppinud, et olengi Lumi­valgeke, ja pole mõtet selle vastu võidelda. Loodetavasti tulevikus on mul selle võrra vähem kortse, et ma ei päevita.