Kanal Seitse: varastatud mälu taastamine

Viktor oli kui tardunud. Samal ajal kui meie kõik uusimate diskohittide saatel tantsu vihtusime passis tema seal. Silmad pärani peas, seisis ta hea pool tundi, pilk teleriekraanil. Meie Danielaga ei suutnud aru saada, mida ta seal nii köitvat nägi. Mi

„Miks sa tantsima ei tule?“ käisin Viktorile peale, kuigi oli näha, et ta oli seal keldrikorrusel posti najal konutades kaugemal unistustemaailmas kui kunagi varem.
„Vabandust, João. 10 minutit veel...“ palus ta. „Mul on siin oma meelelahutus. Ma varsti tulen!“
Vastuse ma ju sain. Aga see ei seletanud seda, mida ma teada tahtsin. Teda neist aegunud, ligi 30 aastat vanadest lugudest nii vaimustuses näha oli tõeline müsteerium, nii et esitasin oma küsimuse uuesti, konkreetsemalt:
„Kuule, miks need nõmedad videod sind järsku nii väga huvitavad?“
 „Saa aru, see on esimene kord, kui ma neid originaalis näen!“ vastas Viktor. „Kommunismi ajal olid kõige suuremad hitid Tšehhoslovakkias alati Lääne lugude kaverid.“
See stseen Praha kesklinna underground ööklubis Melon on mul siiani meeles, oli vist 2003. (2004.) aasta sügis. Ja see vast tegigi selle olukorra mu silmis nii üllatavaks – veel viisteist aastat pärast Berliin müüri langemist avastas mu sõber enda jaoks neid videosid. Vähehaaval. Hinges janu kustutades.
Kusjuures Viktor oli noor maailma näinud majandusinimene. Arukas suure südamega mees...
Valmistusin ta avameelsust kiitma, aga ta ei lasknud mul jätkata. „Uskumatu! Kõik need klipid... Ma kujutasin neid laule hoopis teistsugusena ette!“
Mul läks seitse aastat, et ta sõnu seedida, enne kui otsustasin selle kroonika kirjutada. Filmi „Goodbye Lenin!“ – kümnendi parima tragikomöödia – nägemine aitas siin omamoodi kaasa. Sakslased võivad vahel igati asjatundlikud filmitegijad olla.
Ühesõnaga, iga kord, kui ma teleri Kanal Seitsmele panen, mõtlen ma oma vana hea sõbra Viktor Mareceki peale.
„Kuidas see kanal nii populaarne saab olla?“ imestan sageli. Ei, ärge saage minust valesti aru, ma olen suur 70. ja 80ndate fänn. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas selline nostalgitsev minevikuhõnguline kanal saab siin postmodernistlikus-futuristlikus Eestis nii hästi läbi lüüa.
 
Samamoodi hämmastun alati Kuku Klubis ja Karja Keldris, kus ma alati kavereid kuulen. Ja kaverite kavereid. Aja kaverite kaverite kavereid. Osa DJsid muud ei teegi, kui mängivad nende magusate fantaasiate peal.
Miks nii? Mul on kolm teooriat, mis kokkuvõttes taanduvad üheleainsale: a) eestlased armastavad oma keelt kuulda; b) eestlaste revolutsioon oli laulev revolutsioon: muusika on siin riigis sama oluline nagu õhk; c) eestlased teevad ikka veel 51 sunniviisilise isolatsiooni aastat tagasi. 
Viktor ei ole tegelikult ainus. Huvitav, et mulle meenub ka esimene välismaalane, keda ma siin riigis intervjueerisin. Tuntud Itaalia ärimees. Hästi öeldud: „Ühelegi välismaalasele ei meeldi siin rohkem kui mulle, aga mulle tundub, et siin oldi kogu aeg teisel korrusel ja siis korraga põrutas lift 22. korrusele.  Enamik eestlasi ignoreerib – või eelistab seda teha -, et vahepeale jääb 20 korrust. Kõik käis siin liiga kiiresti... Inimestel ei olnud aega areneda loomulikul kiirusel. Nagu mujalgi.“
Võiks öelda, et Kanal Seitsmel on tänapäeva Eestis väga hügieeniline roll. Lastes arheoloogilisi lugusid, mida ei mängi enam ükski teine rahvusvaheline kanal. Rahulikult, mõnusas tempos teeb Kanal Seitse pedagoogilist programmi ja toetab vanade nõukogudeaegsete kaverite avastamist.
Igati kasulik. Seda tähendabki avalik teenistus: näidatakse, kuidas meie väline maailm kunagi oli. See on varastatud mälu taastamine.
 
*João Lopes Marques on raamatute "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" ja “Minu ilus eksiil Eestis” autor