Kulturismi ja fitnessi karikalt kaks esikohta võtnud Agne Kiviselg: olen palju kuulnud arvamust, et jõusaal muudab naised mehelikuks. See on täiesti kohatu hinnang

 (16)
Kulturismi ja fitnessi karikalt kaks esikohta võtnud Agne Kiviselg: olen palju kuulnud arvamust, et jõusaal muudab naised mehelikuks. See on täiesti kohatu hinnang
Agne KiviselgSiim Kinnas

Agne Kiviselg tuli 4. kohale fitnessi Euroopa meistrivõistlustel, mis peeti eelmisel nädalal Hispaanias Santa Susanas.

Aprilli lõpus peetud Eesti kulturismi ja fitnessi karikavõistlustel võitis ta kuni 169-sentimeetriste naiste bikiinifitnessi ja ka absoluutkategooria.

Kui olulised karikavõidud teie jaoks on?

Võit kodusel Eesti laval on minu jaoks väga suure tähendusega. Olen alati tundnud justkui üksjagu vastutust ja sellega kaasnevat närvipinget, et Eesti karikavõistlustel või meistrivõistlustel pean olema maksimaalselt valmis. Sellel laval ei ole mingit järeleandmist.

Ma püüan minna igale võistlusele alati ootuste ja lootusteta. Nii on mul kergem stressi ja pingega toime tulla. Ainsaks eesmärgiks on olla enda parim versioon ja anda endast kõik, et mul poleks endale midagi ette heita. Võidud, olgu need kas esikohad või võidud selles mõttes, et saavutan mõnel võistlusel koha, mis varem on olnud kättesaamatu või napilt haardeulatusest väljas, on suurt rahulolu ja emotsiooni pakkuvad. Need on nagu töövõidud, kindlustused, et olen arenenud, konkurentsivõimeline ja teen õiget asja.

Esikoht oma kategoorias oli suurt tänutunnet pakkuv hetk. Absoluudivõit Eestis on olnud minu fitness-sportlaskarjääri üks suuri unistusi ja taganttõukavaid jõude. See miski, mis on hoidnud leeki ja kirge põlemas. Seetõttu võin käsi südamel öelda, et need on minu jaoks väga suure olulisusega võidud.

Seotud lood:

Teie treener Ramil Lipp võitis klassikalise kulturismi karika ja kaela riputati ka treenerit tunnustav medal. Kuidas karikavõistluste ühisvõite tähistasite?

See oli teenitud ja ilus võit. Tunnen suurt heameelt tema pärast. Karikavõistluse võite tähistasime kevadhooaja suurima spordipeoga üldse: Euroopa meistrivõistlustel Santa Susannas. Ramil võitles kapinurgale välja uhke 5. koha karika. Esindada meie riiki Euroopa tippudega koos lava jagades võtab värina hinge. Tahan tänada siinkohal Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liitu ja mõnda kindlat isikut. Tänu teile saan teha sportlasena seda, mida oskan kõige paremini teha. Te teate, kes te olete. Minu kummardus teile.

Loe veel

Absoluutkategooria võit oli karikavõistluste emotsionaalseim hetk nii teile kui ka publikule. Õnnepisaraid oli teil raske tagasi hoida…

Teil on täiesti õigus. See oli paljude pisaratega moment ja isegi parema tahtmise juures poleks õnnestunud neid tagasi hoida. Mõnikord on kogetav ja läbielatav tunne nii suur ja võimas, et see haarab üleni. Need pisarad ja emotsionaalsus olid tegelikult väga sügava ja mitmetahulise tähendusega, mida mõistavad tegelikkuses mõned minu lähedasemad inimesed. Olen siiralt õnnelik ja tänulik.

Teie eeskuju ja woman crush on olnud Reet Reimets. Olete nüüdseks jõudnud ka ise sinna, kus ennast oma unistustes aastaid tagasi nägite?

Tõepoolest, olen Reeta toonud korduvalt esile kui mind inspireerivat sportlast nii füüsise kui ka sportlasliku käitumise poolest. Imetabane naine! Ma poleks kunagi arvanud, et minu sportlaskarjäär viib mind sinna, kus minu eeskujud või sütitavad inimesed kirjutavad näiteks sotsiaalmeedias või kellega silmast silma kohtudes vahetame alati hea sõna. See annab nii palju!

Ma arvan, et ega ma ei ole osanudki end niimoodi kusagil tulevikus näha. Ma ei ole mõelnud, et vot, X aja pärast olen selline või Z aja pärast teen seda ja saavutan selle. Ei, see on olnud kõik protsess, kus mu peamiseks sihiks on olnud lihtsalt teha tööd. Mõnel hetkel lasen aga endast seda kõike olnut ja saavutatut läbi ning siis on küll tunne, et kas kõik on ikka olnud päriselt... Ma ei ole väga seda tüüpi inimene, kes valjuhäälselt või avalikult unistusi või eesmärke välja hüüaks või suurelt esile tooks. Olen vaikne omaette nokitseja ja eelistan alati lasta tulemustel enda eest rääkida. Need võivad teistele ja kõrvaltvaatajatele rääkida ühe loo, aga minule hoopis teise.

Te pole olnud sportliku taustaga inimene, ometi on põhjust teil endal ja spordisõpradel teie saavutuste üle rõõmu tundmiseks küllaga. On fitness ala, mis sobib kõigile ja võib alustada millal iganes?

Nii on. Võib ausalt öelda, et leidsin enda spordiala suhteliselt hilja. Kui vaadata praeguseid noori, alustatakse erinevate trennide ning spordialade katsetamisega ju väga varakult. See, kellele mingi ala aga sobib ning kas ja millega tegeletakse ka tipptasemel, selgub aja käigus. Minul toimus see katsetamine alles täiesti täiskasvanueas ning leidsin fitnessist kui oma esimesest päris sporditegemisest oma kire ja kutsumuse.

Kindlasti sobib fitness kui harrastus kõigile. Trennitegemine ja enese aktiivsena hoidmine parandab kogu üldist elukvaliteeti. Öeldakse, et terves kehas terve vaim ja see ütlus peab paika. Me elame tegelikult kohutaval ajal. Meid ümbritsev hävitab loodust ja puhtust, kõik meie igapäevaelus on märkamatult järjest saastunum ja keemilisem. Meid töötlev meedia ja sotsiaalmeedia mõjutab meid psühholoogiliselt, raamistab ja seab ebahumaanseid standardeid ja püüdmatutesse kõrgustesse seatud latte. Seetõttu tuleks ka kasvõi enda jaoks harrastatavasse sporti suhtuda mõistusega.

Tehke seda enda, mitte kellegi teise jaoks. Ja kui te ise vaatate endasse ja see, mida te teete, teeb teid õnnelikuks, tervemaks ja pakub teile teie jaoks olulist väärtust, siis tehke seda.

„Fitnessi“ kui sõnaga võib paljudel kaasneda hirm „liiga lihaseliseks“ muutumise ees. Olen palju kuulnud ka küsimust ja lausa arvamust, et jõusaal muudab naised mehelikuks. See on täiesti kohatu hinnang. Igaüks, kes jõusaalispordist südamelähedase tegevuse leiab, ei pea jõudma lavale. On täiesti mõistetav, et võistlemine, dieeditamine ja enese kõrvutamine teistega, oma keha hinnata laskmine, ei sobi kõikidele. Fitnessi võib teha ka enda jaoks, võistlemine ei pea olema eesmärk.

Milline pinge teid viimati võistlustel valdas?

Võistluspäevad on minu jaoks alati pinget, veidike närvilisust ja sellist ärevilolekut täis. Enne lavale minekut on nii palju toimetusi ja detaile, mis tuleb 100 protsenti paika saada. Söögid, grimm, lava-look jne. Kui kõik need järgemööda tehtud, saabub ka rahu. Enne lavale minekut puhastan mõtted, üritan keskenduda näiteks muusikale ja end häälestada. Kui oli viimati aeg minna kaasvõistlejatega järjekorda, lasin endast läbi hea muusika, keskendusin ja visualiseerisin tulevast hetke laval.

Kirjeldage võistluspäeva ettevalmistusi.

Otseloomulikult söön ma võistluspäeval. Hommikusöök on vast suurem ja toitvamgi kui tavapäevadel. Kõik sõltub muidugi igal võistlusel ka sellest, mis kellast pean laval olema. Selle ajagraafiku järgi sätin sööke, et kõht oleks täis ja energiat kuhjaga.

Agne Kiviselg Foto: Siim Kinnas

Olen tegelikult väga suur rutiiniarmastaja ja üksjagu ebausklik. Seetõttu toimetan igal võistlushommikul ja -päeval samamoodi. See, mis mõnele võib tunduda imelik, annab minule kindlustunnet. Võin vabalt panna toimetused järjekorras kirja: päev algab kange kohviga, seejärel tegelen juustega. Sellele järgneb puder, kõige hea ja paremaga ning võistluspäeval veel ekstra magusana. Välisriikides toimuvatele võistlustele teen isegi oma pudru kaasa või keedan ise kohapeal. Nagu ütlesin: see rutiin annab kindlustunnet.

Peale rahulikku söömist teen meigi ja seejärel grimmi. Eelistan alati teha grimmi mitte võistluspaigas, vaid varem, rahulikult ja perfektsust püüdes. Kui vaja, viimistlen ja värskendan grimmi võistluspaigas või lisan sõltuvalt lavavalguse tugevusest vajaliku tumeduse saavutamiseks grimmi juurde. Kui grimm valmis, viimane lihv juustele ja meigile ning võistluspaika. Kohver vajalike asjadega lava taha on mul pakitud alati varem. Püüan saabuda võistluspaika alati aegsasti, kuid olla valmis ka kiiresti lavale minema, kui näiteks ajagraafik on võistlustel kiiresti jooksnud.

Vahetult enne lava on loomulikult korduvad ja korduvad pilgud peeglisse, teen keha soojaks ja painduvaks, äratan lihased toonusesse kerge pumpamisega. Viimane magus amps ja valmis.

Kes bikiinid valmistas? Ja miks just mustad? Võiks ju arvata, et värvilistega tõmbab rohkem tähelepanu.

Väga lahe on kuulda, et lavalt paistsid need mustad. Tegelikkuses oli neis üksjagu fuksiat ja burgundiapunast sillerdavaid kive. Sellel hooajal olen võistelnud ka koobaltsiniste bikiinidega ja ka selles värvis tundsin end väga hästi. Bikiinid valmistan otsast lõpuni kõik ise. Alates põhjade õmblemisest ja kivide valikust kuni nende ükshaaval kleepimiseni. Olen leidnud sellest üksjagu hullumeelsena tunduvast tööhulgast mõnusat ajaviitetegevust pakkuva hobi. Tänu sellele saan luua igal hooajal täiesti uue look’i ja kui tahan, siis lausa mitu.

Mul on värvide ja mustrite suhtes hästi kindel maitse, seda ka argielus ja tavariietuses. Eelistan selgust ja puhtust. Segased mustrid ja liigne kirevus enda seljas viivad mind endast välja. Kui rääkida lavavälimusest, siis juhindun bikiinide värvi puhul paljuski oma tumedatest juustest ja grimmitud naha toonist. Sellest sõltub, mis minu seljas värvina töötab ja mis mitte. Seega võib värviline olla küll pilkupüüdev lava taga, aga näiteks laval valguse käes üldsegi mitte. Tume bikiinivärv on mind aga sel hooajal ennastki üllatanud ja olen valikuga väga rahul.

Vahel tuleb võistlustel lava taga oodata tunde, kui mitte terve päev. Millised on need tehnikad, millega ennast lavale minekuks ette valmistate?

Parim tehnika on valmisolek. Ma pean olema veendunud, et kõik on tehtud, ma olen valmis lavale astuma. Lava taga enam rabistada ei saa. Selline kiirustav või närveldav meeleolu rikub asja ning kõigutab kindlust ja rahu, mis minust kui võistlejast peab õhkuma.

Oma aega ehk kategooriat lavale võib mõnikord tõesti päris pikalt oodata. Füüsiliseks tehnikaks on puhkamine, seepärast võibki näha võistlejaid lava taga lebamas. Milleks end kurnata ja päev läbi jalgadel olla? Rahulikult lesides ja oma aega oodates on keha värskem, lihas puhanum. Vaimse poole pealt aitab mind mõnevõrra eraldumine, omale veidike eemale rahulikuma koha leidmine. Olen ülemõtlemise meister ja pean teadlikult end sellest eemale hoidma.

Mis olid treener Ramili viimased sõnad enne, kui astusite lavale absoluutkategooria karikat püüdma?

Ütleme alati vahetult enne lavale minekut mõned mõnusalt positiivsed ja sütitavad laused. Absoluutkategooria eel oli see äkki: „Naudi nüüd täiega ja sära!“ Kogu töö on tehtud varem ning seega ei jaga ta lavale mineku eel õpetusi või viimaseid soovitusi. See on tiimitöö ja me mõlemad teame täpselt, mida oodata temal minust laval ja minul temast lava taga või lava ees (kui meil õnnestub teha võistlused koos ja tal mulle sealt vajadusel juhiseid hüüda). Treeneri olemasolu võistlustel on justkui lisagarantii, mis pakub suurt kindlustunnet.

Olete öelnud, et soovite igal hooajal lavale endast kas või grammikese võrra parema versiooni tuua ning olla selle kõige juures terve, tänulik ja õnnelik. Kuidas te selle tasakaalupunki leiate? Millist nõu julgete anda algajatele?

Areng peab olema. Sellesse spordialasse on see juba olemuselt sisse kirjutatud. Inimkehad on aga kavalad ja harjuvad mõnikord liialt kiiresti. Areng, mis varasemalt oli lausa märgatav, võtab seda ala pidevalt tehes kauem ja kauem aega. Seepärast tuleb pakkuda kehale näiteks treeningute ülesehituse ja sisu mõttes mõistuspäraselt vaheldust, põhitõdedest kehaehitamise puhul aga kaugeneda ei saa. On lihtsalt asjad, mis töötavad ja sa pead neid tegema.

Eks minapilt fitness-sportlasena kipub moonduma, lausa kõverduma. Sa ei näe ennast peeglist sellisena, nagu näevad sind teised. Mida enam panustad, seda vähem suudad selle panuse tulemust näha. Mõnikord see nii on. Teed ja teed, aga endale tundub, et kasu ju pole. Ometigi tahad seda kogu hingest, teed ja panustad kõigega, mis sul on.

On kaks võimalust ja lahendust. Sa kas kasvad ka sisemiselt ja oled kõigest üle. Või toetud sinule oluliste inimeste tagasisidele. Minu jaoks on see inimene minu treener, kes oma objektiivsusega mind juhendab ja ka toetab. Kui endal on n-ö klapid silme ees, siis tasub mõtlemine jätta teiste hooleks, keda usaldad ja kelle eesmärkides võid kindel olla.

Nõuanne algajatele on lihtne: tehke seda ja tehke järjepidevalt. Ajaga tuleb ka sisemine kasv ja küpseb sportlashing. Ja kui midagi teha, teha kirega!

Tippsport nõuab üldjuhul spordile 100-protsendist pühendumist. Teie teete esmaspäevast reedeni tööd. Kuidas te jaksate? Töökollektiiv toetab teie eesmärke?

Sellega on nii, et üks toetab teist ja vastupidi. Töö loovas valdkonnas aitab tulla kogu sellest fitnessiteemast välja ja olla ka keegi teine. Pean hoidma end ka vaimselt aktiivsena, kardan kohutavalt mandumist. Jaksamisega ja kõikide toimetustega hakkamasaamiseks vajalik valem on lihtne: mõtle läbi! Kõigil meil on päevas ühepalju tunde ja minuteid. Reastage enda jaoks tegemist vajavad toimetused olulisuse järjekorda.

Minu töökollektiiv on imetabane, kolleegid elavad kaasa ja tunnen, et olen nii mõnelegi kogu seda spordiala, trennitegemist ja tervislikku toitumist tutvustanud palju lähemalt, kui nad kunagi varem teadsid. Pean väga oluliseks ka seda, et minu töö iseloom võimaldab mul ka muretult oma söökide ja söömistega toimetada. Ja kui tööpäev on kontorist väljas, pole ka see mingi mure – kõike saab läbi mõelda. Kuna töötan ettevõttes, mille hulka kuulub Pärnu suurim spordiklubi Spa & Sport, mida ma sportlasena esindan, siis ettevõtte tunnustus ja toetus on see, et saan spordiklubi teenust tarbida tasuta. See on minu jaoks väga suur boonus ja toetus.

Kuidas on lood perekonna toetusega? Kes on teie kõige suurem fänn?

Perekonna ja lähedaste toetus on minu jaoks kullahinnaga. Olen alati soovinud, et ema ja isa tunneksid minu üle uhkust. Püüd nende kiituse ja imetlust täis pilgu järele on saatnud mind juba lapsepõlvest. Väärtustan väga nende arvamust ja armastan perekonda üle kõige. Hoolin väga lähedastest inimestest ja püüan alati leida nende jaoks aega. Alati see küll ei õnnestu, kuid siis proovin kasvõi tagantjärele aja maha võtta ja selle heastada.

Kes on aga suurim fänn... Sellele ma ei oskagi vastata. Minu lähedasemad inimesed pole selle spordiga eriti seotud ja minu jaoks nad ei peagi seda olema. Seetõttu on siiras ja südamlik õnnesoov või täiesti tavaline lobisemine näiteks mõnest võistluspäeva melust see lihtne kaasaelamine, mida ootan, vajan ja väärtustan.

Mis on teie jaoks fitnessi valu ja võlu?

Võlu ja valu käivadki käsikäes. Kes ei saa tundma valu, ei pruugi saada tundma ka võlu. Lisaks võivad need sõnad tähendada igaühe jaoks eri asju. Mis ühe jaoks on raskus, on teise jaoks igapäev. Mis ühe jaoks tavaline, on teise jaoks suurim õnnestumine.

Fitness on emotsionaalne spordiala, teen seda kogu ihu ja hingega. Olen tundnud nii valu kui ka võlu. Tean, et kogen neid tundeid kindlasti ka tulevikus ja võtan vastu kõik, mis tulema peab.

Kuhu ja kuidas edasi?

Punkt üks: oluline, et edasi. Paigalseis on sama hea kui tagasiminek. Kuhu? Ei tea, sest mõnikord pole oluline mitte sihtkoht, vaid teekond. Fitness on olemuselt kindlasti spordiala, kus just see teekond annab sportlasena veel erilisema väärtuse. Soovin vaid, et see teekond saaks jätkuda, sest tunnen, et teen õiget asja.

Kui peaks kogu seda teekonda uuesti alustama, teeksite sama valiku uuesti?

Jah, kindlasti, absoluutselt. Sooviksin vaid ehk, et oleksin võinud kõige sellega tegelema hakata varem. Aga ju siis pidi kõik minema täpselt nii, nagu on läinud. Tunnen sügavat tänulikkust, et see kõik on praegusel hetkel just nii, nagu on.