SEITSE VIIMAST AASTAT: ärkan üles, teen kiirelt kolm vorstisaia võilaadse tootega. Ja kuna ma piima ei joo, aga kuskilt on vaja ju kaltsiumi saada, peab järelikult juurde sööma kas kohukesi või jogurtit. Üks Belvita imeline küpsis ka, mis eraldab süsivesikuid nelja tunni jooksul – täpselt nii, et ma ära ei väsiks. Super! Sõidan tööle, ja juba umbes tunni aja pärast hakkan lõunapausi ootama...

Lõunat söön tavaliselt väljas. Kas lähen mõnda kohvikusse või haaran kiiresti midagi supermarketi valmistoiduletist. Kohvikus valin alati prae, sest supiga ei saa ma iialgi kõhtu täis. Lisandina eelistan ahjukartuleid või friikaid, mis selle kõrval veel on, polegi eriti oluline. Nii mõnigi kord tahaks praadi lõpetades juurde tellida, aga kuna keegi teine lauaseltskonnast ei telli, loobun sellest mõttest ja tulen mõne tunni pärast tagasi, kui kõht ikka väga tühi on, sest ega nälgimine ju ka tervislik pole.

Üritustel võtan kindlasti veini ja kui juurde pakutakse, siis ma ei keeldu. Oleks ju ebaviisakas ja mulle ju mahub veel! Kindlasti maitsen kõiki suupisteid, sest kuidas ma muidu teaksin, milline on mu lemmik, mida sööma hakata. Veel mõned tunnid ja siis saab poodi! Kui kartulikrõpsudele on sooduspakkumine, ostan kindlasti mitu pakki, muidu piirdun ühega. Kuna olen raskest tööpäevast väsinud, ei hakka ma midagi süüa tegema. Pigem ostan midagi, mille soojendamine võtab vaid mõned minutid aega. Mingit trenni ma ka teha ei jõua, sest tööd on ikka väga palju. Seda jagub hiliste õhtutundideni.

Nädalavahetusel saab maale ja siis teeme saunapeo. Mõtlen juba nädala alguses, mida kõike võiks sellel õhtul süüa. Pühapäevahommikul teeb ema pannkooke. Jeeeeee!!! Söön kindlasti palju, sest siis ei tule pannkoogiisu nädala sees enam peale ja ma ei pea neid ise tegema hakkama.

Üldiselt söön ka siis, kui tahan lohutust saada või midagi tähistada. Söök on alati hea lahendus! Isegi telesaated on koos mõnusa näksiga hoopis huvitavamad. Mis oleks elu ilma söögita?!

JAANUAR 2013: jälle ei lähe ühed teksad enam jalga. Mis mõttes need tõmbavad kogu aeg pesus kokku? Uusi ei osta ja hakkan hoopis retuuse kandma – venivad hästi ja on mugavad ka. Üldiselt ma ei arva, et näen kõige hullem välja. Kui tõmban kõhu sisse, on veel päris okei. Kaalunumber viskab aga esimest korda ette kolmekohalise numbri. Aga see kaal on juba vana ja patakad ka ilmselt tühjad. Ei või usaldada selliseid asju!

Ühtlasi on aeg anda uusaastalubadusi. Mul on eriti lihtne, sest eelmiste aastate omad sobivad endiselt hästi: jõuda ideaalkaaluni ja ära teha autojuhiluba! Viimasega pole ma veel jõudnud alustadagi, aga ega see esimene asi ka eriti hästi edene. Viimased seitse aastat jaanuarikuus üht ja sama lubadust andes tekib paratamatult mõte, et äkki olen ma haige, et alla ei võta. Kindlasti on midagi tervisega lahti, mõtlen, ja panen aja perearstile kirja. Arst uurib, mille üle ma kaeban. Ütlen, et tahaksin 20 kilo kõhnem olla. Ta on ise minust suurem ja hakkab selle peale naerma. “Tead, me peame natuke ikka vaatama ka, kes me oleme ja kust tuleme. Kui suguvõsas esineb rasvumist, siis pole midagi teha. Tuleb lihtsalt leppida,” ütleb perearst laisalt. Kahju, et ta mulle mingeid kangeid salendavaid ravimeid välja ei kirjutanud. Olen kuulnud, et mõnd tuttavat on need aidanud.

Arsti juures käimisest oli aga kasu – mõistsin, et mitte midagi ei muutu, kui ma ise midagi ei muuda. Ma ei taha järgmised seitse aastat anda samu lubadusi ja lõpuks oma kehakaaluga harjuda ning sellele mingeid tobedaid “meil on suguvõsas kõik suured” stiilis vabandusi leida. Samas, päris paljusid asju olen juba proovinud ka – trenni, dieete, toiduga koonerdamist. Kaks viimast tõid küll mõningase kaalukaotuse, kuid tagasi tulles võtsid kilod alati ka oma sõbrad kaasa. Trenn aga tekitas mul üksnes söögiisu.

Õnneks oli mul liitlasi. Ka töö juures leidus naisi, kelle uusaastalubadus minu omaga kattus. “Ma leidsin täiesti toimiva dieedi. Mu tuttava sõbranna õde võttis sellega täiega alla. Selle nimi on valgusfooridieet. Näed, neid rohelises nimekirjas olevaid asju võid süüa nii palju, kui mahub, kollaseid pisut vähem ja punaseid peaks vältima,” ütles töökaaslane, vaimustus silmis. Et olin kümneid ja kümneid artikleid lugenud, kuidas šokolaad on tegelikult hea ja kuidas näts täidab kõhtu, hakkas see kõik kergelt üle viskama. See ei saa ju lihtsalt olla loogiline! Prinditud “valgusfoor” näpus, sammusin poodi ja mõtlesin, et huvitav, kes sellise jaburduse välja mõtles – ilmselt tavaline inimene. Miks õppida pähe kolme nimekirja jagu tooteid, kui võiksin endale oma dieedi välja mõelda, mis oleks mulle endale loogiline.

Edaspidi hakkasingi hoolikalt jälgima, millise enesetunde eri toidud minus tekitavad. Näiteks kui söön sushit, on mul hea ja kerge olla, samas on kõht täis. Kui söön ära paki kartulikrõpse, tunnen ennast järgmised kolm tundi halvasti. Kõhutundest saigi minu suurim teejuht! Äkitselt oli väga lihtne krõpsuriiulist mööda kõndida, hommikusöögiks putru keeta ja ise õhtusööki valmistada – kõik hea enesetunde nimel. Minu poelistist hakkasid kaduma toidud, mille söömisel tajusin, et need mitte ei täida mu kõhtu, vaid kasvatavad isu. Näiteks maitseb vaid esimene kartulikrõps kõige paremini. See on peaaegu täiuslik maitsekooslus, pärast mida sama maitset enam ei tunne. Mina aga sõin neid edasi, otsides alateadlikult seda esimest maitset. Kui söön aga näiteks muna, tunnen iga suutäit alla neelates, kuidas see mu kõhtu täidab. Sellest lähtuvalt hakkasin tegema oma igapäevaseid toiduvalikuid.

Ja siis, veebruari alguses, hakkas TV3 näitama saadet “Kaalul on rohkem kui elu”. Kuigi olin kõigest televaataja rollis, suutis see ka minu elu muuta. Iga saade oli minu jaoks toitumiskursus ja motivatsiooniannus. Vaatasin ka enda külmkapi kriitilise pilguga üle ja viskasin ebatervisliku välja. Magusaisust vabanemiseks hakkasin võtma kroomitablette, mis aitasid mul kenasti suhkrust võõrutamise aja üle elada. Iga ampsu vaatasin kriitiliselt üle ja mõtlesin, et huvitav, mida treener Erik Orgu sellest arvaks.

Spordist ma loobusin, sest treeningusaalist tulles oli mu kõht nii tühi, et sõin topelt. Mu kaal kukkus ka ilma trennita, samuti oli enesetunne hea. Usun, et 90% meie kaalust oleneb sellest, mida me endale suust sisse ajame. Ma ei saa sama soovitada kõigile, sest iga inimene on unikaalne ja mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele.

Kogu selle avastamis- ja õppimisaja jooksul polnud kaalunumber enam nii oluline, samuti toiduainete kaloraaž. Ma hakkasin sööma siis, kui kõht oli tühi, ja täpselt nii palju, kuni kõht sai täis. Kaal hakkas ladusalt kukkuma, vahepeal tegi kahenädalasi seisakuid, ja kukkus siis ikka edasi. Ma ei võtnud hoiakut, et loobun senisest toidust elu lõpuni. Kui sattusin sünnipäevalauda ja tundsin vastupandamatut isu mõne mitte nii tervisliku toidu järele, lubasin seda endale pisut.

AUGUST 2013: kaalusin 25 kg vähem kui jaanuaris. On imeline osta poest riideid, mis mulle päriselt ka meeldivad, mitte neid, mis on kavala lõikega või mis mulle selga lähevad. See teekond polnud pikk ja vaevarikas, vaid algusest peale põnev. Kohe, kui kadus esimene kilo, olin elevust täis ja rõõmus, ning seda olen siiani. Ma ei võistle kellegagi, ma ei taha olla kellegi moodi kuskil ajakirjas või telekas, vaid ma tahan olla iseenda parim versioon.
Mõtlen siiani, et äkki ma teen midagi valesti, sest see kõik on olnud nii lihtne. Aga nagu olen aru saanud treener Erik Orgu blogist – kui oled oma peas otsuse vastu võtnud, siis sealt edasi ongi lihtne. Lihtsalt see otsus peab olema läbimõeldud. Nii, et suvalised mõttetud snäkid ja suhkruid täis topitud tooted ei kõigutaks.

Mõtlen pisut hirmunult, et ilmselt tuleb uuel aastal hakata juhilube tegema, sest rohkem lubadusi pole ju alles jäänud. Aga samas, kui ma sain esimese lubadusega hakkama, tundub mulle, et miski pole enam võimatu!

Lemmikud:
muna,
kodujuust,
liha,
kala,
keefir,
pesto,
oliiviõli,
kama.

Väldin:
jogurtid,
light-tooted,
nisujahu,
viinerid, pihvid, vorstid,
krõpsud,
poemarinaadid,
odavad margariinid,
poemahlad,
alkohol,
limonaad.


Foto: Aivar Kullamaa