Minu jalgpallifopaa Portugalis
On irooniline, et absoluutse jalgpalli frigiidina sattusin just maailmameistrivõistluste ajaks Portugali.
Minu seis jalgpalliga tänini oli 0:0. Siiani pidin tunnistama selle maailma populaarseima spordiala absoluutset frigiidsust, võimetuna tundma katarsist ilusast väravast, ilusast mängust, mis on haaranud nii palju jalgpallifänne üle kogu maailma.
Juhtus aga nii, et jalgpall hakkas mind ennast Portugalis taga ajama. Jalgpall tungis Portugalis tänavatele, inimeste südametesse ja meeltesse. Möödunud nädalal oli kogu riik absoluutses maailmameistrivõistluste deliiriumis.
Kuidas ma küll oleksingi saanud vältida nelja aasta olulisemat mängu Portugali ja Hispaania vahel, mis otsustab Portugali edasipääsemise?
„Jalgpall on midagi enamat kui mäng – see on osa meie kultuurist," ütles mulle kohalik.
"Age, sa peaksid tõesti jalgpalli vastu suuremat huvi üles näitama just seetõttu, et see on siin nii suur sostsiaalne fenomen,“ lisas ta.
Jalgpallifenomen Portugalis oli tõepoolest kõikehaarav. Hakkasin märke sellest nägema kõikjal:
1. Baarid, kus polnud telekat, olid täiesti tühjad
2. Televiisorid olid isegi tänavakohvikutes, mis pani nii turistid kui kohalikud tänaval ekraanile naelutatuna peatuma
3. Õlu oli populaarseim jook. Neile, kes soovisid midagi leebemat (minule), sobis Shandy, mis tähendas õlut segatuna limonaadiga
4. Ajalehtede esikaantel räägiti vaid jalgpallist
5. Maantee kohvikutes tegid inimesed pika reisi ajal matšide ajaks peatusi
6. Inimeste peamine jututeema oli – üllatus, üllatus – jalgpall
7. Ronaldo oli pooljumal – tema beebinägu ilutses kõikjal linnatänavatel
8. Jalgpallifrigiidsust tunnistada oli nagu olla uskmatu palverühmas
9. Portugali turistimeened põhinesid jalgpallil
10. Inimeste kodukendest rippusid mängude auks välja rahvuslipud
Lissaboni Camões'i väljaku läheduses avaldus mulle hämmastav vaatepilt: tuhanded inimesed olid kogunenud suure ekraani ette, et elada kaasa oma rahvusmeeskonnale.
Hämmastav oli aga see, mis juhtus pärast Portugali kaotust Hispaaniale.
„Terve Portugal leinab,“ teatas mulle minu kohalik sõber.
„Aga mõtle, teisel pool piiri, Hispaanias, inimesed juubeldavad! Elus on ikka nii, et osade võit on teiste kaotus. Elu läheb edasi,“ ei mõistnud ma tema rahvuslikku kurbust.
Ilmselgelt minu asjatundmatu kaastunne teda ei lohutanud.
"Kuidas sa ei suuda mõista, kui palju see rahvusele tähendab..."
1:0 minu kahjuks.
Pean tunnistama, et Portugalis reisides sain jalgpalli fenomenist tõeliselt aimu. Hiljem Eestis olen vaadanud mitut mängu ja mõtisklenud selle kõikehaarava sotsioloogilise nähtuse üle. Ka Tallinna Vabaduse väljakule koguneb sadu inimesi, et otseülekandeid jälgida. Külmad Eestlased ei jäta oma emotsioone seal sugugi vaka alla.
Jah, jalgpall on midagi enamat kui lihtsalt mäng – see ületab rahvusliku uhkuse, muutudes riikides nagu Portugal või Holland kinnisideeks.
Maailmameistrivõistlused panevad terved äritööstused seda ära kasutama, muudavad inimeste igapäevaseid harjumusi ülekannete rütmis, toovad miljonitesse kodudesse emotsioone: rõõmu ja kurbust, põnevust ja poolehoidu. Sotsioloogina on seda põnev jälgida.
See, mida tähendab jalgpalli tugev sotsiaalne sõnum Aafrikale, on ilmselt mõõdetamatu.
„Austagem inimesi sõltumatult nende rahvusest, religioonist ja nahavärvist,“ just nii alustatakse igat Lõuna-Aafrikas toimuvat mängu.
Piireületav, ilus, emotsionaalne!
