Erinevaid spordialasid, millega olen tegelenud või mis mulle meeldivad, on väga palju: võimlemine, kergejõustik, seinaronimine, tantsimine, mäesuusatamine jne. Täpset plaani fitnessiga tegelema hakkamiseks alguses ei olnudki. Peale liitumist Sparta spordiklubiga hoidsin jõusaalist eemale ja treenisin erinevates rühmatreeningutes. Bikiinifitnessi juurde jõudsin aga hoopis läbi tantsimise, kui mitmed endised tantsutrupikaaslased olid jõudnud fitnessilavale ja äratasid huvi selle spordiala vastu. Siis tegin tutvust ka jõusaaliga, osalesin Egle Eller-Nabi bikiinifitnessiseminaril ja nii viis üks asi teiseni. Kirg mäesuusatamise ja tantsimise vastu saadavad mind ka täna.

Miks otsustasite heasse vormi jõudmiseks just fitnessi kasuks?

Mulle meeldib end proovile panna. Kui esialgu tundus mulle, et konkurentsivõimeline lavavorm jääb minu haardeulatusest välja, siis 2016. aasta lõpus otsustasin ikkagi proovida. Tuleb, mis tuleb – kui ei saa lavavormi, saan vähemalt elu parimasse vormi. (Naerab.) Bikiinifitnessi muudab eriliseks tasakaal raskete treeningute ja naiseliku hoiaku vahel. Treeningud on rasked ja sisuliselt samad, mida teevad kulturistid. Ka bikiinifitnessistid ehitavad ja kujundavad oma keha. Kuna võistlusvormis on rasvaprotsent madal, siis nõutav liivakellafiguur ja naiselikud kurvid luuaksegi vaid lihastega. Selleks on siis tugev selg ja õlajoon, kitsas talje ja ümar tuharalihas ning treenitud jalad.

Kuidas kommenteerite sportlasena puhta spordi olulisust?

Inimeste väärtushinnangud, tõekspidamised ja maailmavaade on väga erinevad. Minu jaoks on puhas sport ainuvõimalik viis. Olles eeskujuks eelkõige oma lastele, pean oluliseks näidata, et lisaks pühendumisele on vaja uskuda endasse, osata kaotada ja säilitada eneseväärikus. Mulle tundub, et need, kes on valinud sportlasteel teise tee, on mingil hetkel kaotanud usu endasse. Lõpuks tuhmub kõikide medalite sära ja võin vaid ette kujutada seda kibestumist, kui siis endale otsa vaadates taipad, et kadunud on ka lugupidamine iseenda vastu.

Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit soovib dopingukontrolle korraldada sellel aastal karikavõistlustel, meistrivõistlustel ja võistluste vahel. Tuleb see alale kasuks?

Ma arvan, et teema teadvustamine ja suurem kontroll juba kodustel võistlustel annab kindla signaali. Kuna tiitlivõistlustele kvalifitseerumiseks on vajalik osaleda Eesti karikavõistlustel ja Eesti meistrivõistlustel, siis annab see ka alaliidule suurema kindluse, et Eesti esindajad tiitlivõistlustel käivad puhast rada ja koju toodud medalid on auga välja teenitud.

Teil on sel alal juba palju saavutusi. Milliste üle olete eriti uhke?

Jah, mul on tõesti õnne olnud, sest kui lõpuks - peale kolme aastat põdemist ja kaalumist - lavale jõudsin, sattusin ka endale ootamatult kohe päris tipu lähedale, võites Diamond Cupilt hõbemedalid nii pikkuskategoorias kui ka masters’ite konkurentsis. Suurimaks saavutuseks on kindlasti viimase hooaja hõbemedal maailmameistrivõistlustelt, kuid kõik kolm võistlushooaega on täitnud minu salasoove. Enda jaoks pean kõige erilisemateks kahte Eesti meistritiitlit, maailma- ja Euroopa meistrivõistluste hõbemedaleid ning Tyngre Classicu absoluudi võitu.

Kuidas hindate võimalusi mujal maailmas? On Eesti tase konkurentsivõimeline?

Ma arvan, et hoolimata meie väikesest rahvaarvust on Eesti naised korduvalt tõestanud: Eesti kuulub fitnessi tippriikide hulka. Samas on see ikkagi väga subjektiivne ala ja kuigi lähen alati maksimumi andma, siis enne võistlust ma ei spekuleeri ja endale medaleid kaela ei pane. Tulemuste järgi võib vist öelda, et olen konkurentsivõimeline. Kolme hooaja jooksul olen astunud võistlusesse 20 korral ja 15 korral jõudnud esikolmikusse.

Kui palju sõltub sellel alal treenerist?

Nagu teiste spordialade puhul, nii ka siin on treeneri-sportlase suhtel väga oluline roll. Treeneri pilk, toetus, õiged sõnad ja palju muud toetavad sportlase eneseusku ja aitavad üle rasketest hetkedest. Kulturism ja fitness on väga rasked spordialad nii vaimule kui ka füüsisele. Ettevalmistuse mingil etapil hakkab aju trikke tegema ja sportlane ei näe oma vormi enam adekvaatsena. Usaldus ja austus treeneri arvamuse vastu on just see, mis annab jõudu edasi pingutada ka siis, kui endale tundub seis lootusetu. Tean enda kogemusest, et treenerit pead usaldama jäägitult. Vahepealne variant ei toimi.


Kuidas ühildate palgatöö IT-firmas treeningute ja võistlustega?

Mulle tundub, et see pole keerulisem kui minu kolleegidel. Minu roll on paljuski analüütiline ja strateegiline. Jõusaalitreening loob sellele hea tasakaalu. Treenin enne või peale tööd. Võistluste ajaks võtan puhkuse. Meie asutus toetab inimeste püüdlusi ja elatakse ikka kaasa, kui kolleeg on võistlemas, olgu siis selleks seiklusspordi MM, jõustruktuuride spordimängud või fitnessi MM.

Kujundate ka tütardele sportlikku tulevikku?

Minu eesmärgiks pole neist sportlasi kasvatada. Küll aga soovin, et nad elaksid aktiivselt ja kogeksid elu mitmekesisust. Spordiharrastus annab kaasa mitmeid eluks vajalikke oskusi. Soovin, et nendest kasvaks hakkajad ja tublid Eesti naised.

Esinemiskostüümi valikul on teil vabad käed? Millist värvi ja kaunistustega bikiine eelistate?

Võistlusreeglid pole liiga piiravad ja on sportlase enda huvides, et bikiinid sobiksid kehatüübiga ja toetaks kehaproportsioone. Minule on algusest peale väga meeldinud sinised bikiinid, kuid eelmisel hooajal armusin ka punasesse.

Milliste ootustega lähete Eesti karikavõistlustele?

Kuna olin sisuliselt kaks aastat dieedil, siis otsustasin kevadel mitte võistelda ja võtsin selle aasta alguses aja veidikeseks maha. Olin tugevas plusskaloraažis ja kasutasin lisakütust rasketel treeningutel. Seetõttu ei ole hetkel ka lavavormis ja eelmisel aastal võidetud tiitel jääb kaitsmata, võistlust lähen aga vaatama suure põnevusega. Loodan näha ilusat võistlust ja soovin edu kõikidele uutele tulijatele ja vanadele tegijatele.

Millised on selle aasta edasised plaanid?

Võistlusteks ettevalmistumine ja lavavormi jõudmine ei ole just kõige lihtsam ja kuigi esialgu oli plaan kevadhooaeg täitsa vahele jätta – anda ajule puhkust ja kehale kütust ning valmistuda detsembris toimuvaks MM-iks -, siis juba veebruaris tekkis taas soov võistelda. Õnneks sain treeneri ka nõusse ja sündis otsus, et teeme „mini-cut’i“ ja vaatame, mida on õnnestunud möödunud kuudega ehitada. Seega minu hooajaks ettevalmistus sai stardi aprilli alguses. Plaan on võistelda juunis Diamond Cupi etappidel Tšehhis ja Luksemburgis. Sügishooaja plaanide kohta saab hetkel vaid öelda, et eesmärgiks on lüüa üle eelmise aasta MM-i võistlusvorm.