Tere-tere-tereeee: tervituskunst Eesti moodi

Kui mul palutaks nimetada kõige populaarsem ja tuntum sõna eesti keeles, oleks see kindlasti „tere“. Lihtne ja lühike, aga tähendab palju. Tal on oluline roll. Rohkem kui pelk tervitusvokaabel, on sellest saanud Eesti kaubamärk. Mõelge vaid õi

Ma ei mäleta, et ükski teine sõna üheski teises keeles mind nii palju mõjutanud oleks.
Kui järele mõelda, siis nii originaalse sõnaga saab uhkustada väga vähe keeli. „Tere“ on ainulaadne. Portugalikeelne „olà“ või „oi“ ja hispaania variant „hola“ on neutraalsemad ja neid hääldades peab viitsima keelt painutada. „Hello“ ja „hallo“ nõuavad pärast intensiivset aspiratsiooni sissehingamist, pealegi kõlavad need peaaegu nagu meremeeste släng „ahhoi“. Ameeriklaste tervitus „hi guys“ on kaugelt liiga tavaline. Itaaliakeelne „ciao“ on isikupäratu. Prantsuse „salut“ passib üldse paremini röstsaiale... Ja venekeelne „privet“ jääb minu kõrvu kõlama hoopis omadussõnana „private“ ('eraasi, isiklik' - tlk)...

Võiksin siin veel üht koma teist oma muljetest jagada, aga kokkuvõttes võin oma piiratud keeleteadmiste põhjal öelda, et „tere“ mõjuga on võrdväärne ehk üksnes suahiili keel ja selle „jambo“.

Tähelepanuväärne on, et „tere“ ei köida ainult välismaalasi: mulle üllatuseks on ka eestlased ise väga uhked, et selline sõna nende leksikasse kuulub. Eelmisel nädalal juhtusin kuulma, kuidas Triin oma eesti sõpradega naljatles: „tere-tere-tereeeeee...“. Intonatsiooniga mängides üritati vist kõige armsamat varianti välja selgitada.

Huvitav, kas on ka mingisugune kabalistlik põhjendus, miks sõnad „tere“ ja „pere“ nii sarnased on?

Igatahes, need „tere“-variatsioonid paitavad sageli kõrva. Neis on väge. Ja nad on kohased ja kohandatavad peaaegu iga igapäevaelu olukorra jaoks: „Tere tulemast!“, „Tere hommikust!“ või „Terevisioon“ ja kõik need muud.

Minu eestikeelsete sõnade panteonis – ja ma tunnistan jälle kord oma keeleoskuse kasinust – on „tere“ võrdväärne veel vaid kolme sõnaga. Kõik on lihtsad ja lühikesed:

•  „nunnu“, sest minu teine eesnimi on Nuno;
•  „piim“, sest iga kord, kui ma piimapaki järele haaran, kujutan väga elavalt ette, kuidas lehm ammuma hakkab;
•   „noku“ selle sõna ninnutava konnotatsiooni pärast; kuidas saakski midagi sellist pikema sõnaga tähistada?

Sõnad „mesi“, „kuku“, „lumi“, „suur“ ja „kana“ võiksin ka siia listi veel lisada. Mida lühem, seda lihtsam on hääldada ja tuleb välja ilma aktsendita. Suurepärane tõendus, et isegi selline väljakutsetest kubisev keel võib välismaalast vahel üllatavate lihtsustega hellitada.

Mulle meeldiks väga, kui me ka minu emakeeles (ja teistes) alati nii kenasti sellist sõnapaari nagu eestikeelne „aitäh/palun“ kasutaksime. See näitab häid kombeid ja on pealegi maitsekas. Elegantsi ja suhtlemise harjutus.

Natuke raskem on kõigi võimalike tervitussõnade vahelt sobivaima valimine: millal öelda „tšau“, „tere“, „tere-tere“ või „tervist“? Ka hüvasti jättes: kas eelistada soovi „head aega“ või „nägemist“? Ausalt öeldes, rumal, nagu ma ses küsimuses olen, teen selle põhjal minuga suhtleva eestlase kohta omad järeldused.

Enamasti suhtlen ma siin riigis muidugi inglise keeles, aga ma tean, et eestikeelne tervitus on kohalikele äärmiselt oluline. Minu vaieldamatu eelistus on „tere-tere/nägemist“. Kõik teised variandid tunduvad mulle vähem sõbralikud. Aga ebaviisakad ei ole nad siiski peaaegu kunagi.

Kuigi „tere“ on maksimaalselt lihtne ja lühike, tundub, et kohalike lemmikviis teisi tervitada on kellegi teise kaudu. Eestlased võivad olla reserveeritumad kui ükski teine Euroopa rahvas (v.a soomlased), nii et vahel teesklevad nad tänaval lausa, et ei märganud oma tuttavatki. Aga ühiste sõprade kaudu tervitatakse hea meelega. Ausalt öeldes ei olnud ma kunagi varem nii palju kuulnud lauset „Ta palus mul sind tervitada“.

Üllatav on ka see, et seda tüüpi tervitusi saadavad vahel inimesed, keda ma olen elus ainult korra või paar kohanud...  Järjekordne tõestus, et Eesti ühiskonnas on tervitamisel – ja tervituskunstil – eriline tähendus. Võib ju öelda, et kohalikega ei ole siin alati kõige lihtsam suhelda, aga igal juhul see ei tähenda, et sõnumid sellepärast edastamata jääks.

Olgem ausad: üks hea „tere-tere-tereeeeee“ on palju etem kui mitu põsemusi.

*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor