Unes või ilmsi
Tänapäeval on raske leida midagi silmakirjalikumat kui inimeste suhtumine unelusega seonduvasse. Ma räägin unistustest ja unenägudest.
Need sõnad müüvad, samas on poeetilised. Kirjanduslikud. Neid kasutatakse motiveerimiseks, poolehoiu võitmiseks. Õigustamiseks. Osa jälle usub, et kõige ohtlikumad unelejad on need, kes teevad seda ärkvel olles.
Olen täiesti eriarvamusel: enamasti aetakse segi sõnad „unistus“ ja „visioon“. Võtkem näiteks Martin Luther King, kes oma kuulsas kõnes „Mul on üks unistus“ rääkis nimelt visioonist.
Vabandan oma pirtsakuse pärast, aga unistused on ikkagi unistused ja peaks nendeks ka jääma. Ühel lihtsal põhjusel: selleks, et me ajus vaba mõtete ja kujutluspiltide vool tekiks, peab inimene olema uneolekus. Nii-öelda päriselus on selliste mosaiigikildude ja -kombinatsioonide tekkimine praktiliselt võimatu.
Miks unenäod inimestele nii kütkestavad on? Ei pea Sigmund Freudi teooriaid tundma, et unenägusid dekodeerida ja tõlgendada. Piisab natukesestki kainest mõistusest ja elukogemustest. Tavaliselt on unenäod segu mälestustest, fantaasiast ja ihast – andes tulemuseks uskumatult imelise kokteili.
Sellepärast peaks inimeste esimene ajupingutus hommikuti olema öösel ajus toimunu taastamine. Olen inimestega sel teemal rääkinud ja tean nüüd, et enamik ei üritagi unenägusid salvestada.
Kahju. Mina olen selles osas järginud meie suurt õpetajat, kuulsat itaalia filmirežissööri Federico Fellinit, kes on üles joonistanud kõik oma viimase kolme aastakümne jooksul nähtud unenäod. Need värvikad sketšid on muide raamatuna täitsa olemas.
Sellise väga selge otsuse tegemine on oluline, sest kui inimene unenägu kohe pärast ärkamist ei salvesta, siis enamasti nad hägustuvad ja ununevad. Sama, mis visata film ilmutamata prügikasti.
Nii mäletangi mina väga elavalt paari-kolme unenägu, mis on mu elus väga olulised olnud. Nad on muutnud mu elu. Otseses mõttes. Üks selline on 2002. aastast, kui ma veel Prahas elasin. Uskumatu, aga ma nägin unes, et ma olen Diego Armando Maradona parim sõber. Minu unenäos tähendas see seda, et olin maailma mõjukaim inimene. Kõik tahtsid sellelt Argentina jalgpallurilt midagi saada – autogrammist lepingu või nõuanneteni –, aga tema käigud olid minu juhtida. Filtreerisin infot ja tõmbasin niite, nagu heaks arvasin.
Huvitav on, et selle unenäo stseenid toimusid korteris, kus ma lapsena elasin, ja Harrisson Ford, see tuntud Ameerika näitleja, oli minu eks-äia rollis. Unenäos oli selge, et ta tundis minu kui Maradona parima sõbra vastu suurt austust.
Veel üks hilisem unenägu on mu elus otsustavaks saanud. Nägin seda selle aasta jaanuaris Tallinnas. Emotsionaalselt segasel perioodil nägin unenägu, mis oli tegelikult rohkem õudukas (nagu isegi teate, on nende kahelist piiri raske määratleda).
Selles unenäos tundsin ennast oma eluvalikuid tehes totaalses segaduses ja üks tüdruk, kellega ma siin Eestis olin kohtamas käinud, sattus järsku keset mingit pidu suurde jamasse. See oli maskiball, täiesti pöörane. Uni lõppes sellega, et kandsin tüdruku oma kätel peolt ära.
Tean-tean, need unenäod võivad tunduda liiga paljastavad, aga tahan kasutada võimalust jagada teiega ka nende tulemusi:
* esimese unenäo järel otsustasin hakata vabakutseliseks ja kirjanikuks. Mulle sai selgeks, et uudistetoas ajakirjanikutöö tegemine tõi mu ellu rohkem frustratsiooni kui rahuldust: ma vajasin rohkem tunnustust ja iseseisvust, ma ei tahtnud pelgalt vahendajaks jäädagi;
* järgmisel päeval pärast karnevali-unenägu otsisin piletid Viini ja alustasin uut suhet. Sigmund Freudi sünnilinnas.
Jah, muidugi oleme me kõik väga erinevad, aga – alati tasub unenägudele tähelepanu pöörata. Sealhulgas õudusunenägudele: ausamaid peegeldusi on elus raske leida.
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
