Inimesed jagavad oma värvikaid ja uskumatuid kogemusi töövestlustelt: suguelu, libatööandja ja "superraske" amet…

 (5)
Inimesed jagavad oma värvikaid ja uskumatuid kogemusi töövestlustelt: suguelu, libatööandja ja "superraske" amet…
Dane Deaner/ Unsplash

Jagame värvikaid kogemusi töövestlustest, mis kohe kindlasti kedagi külmaks ei jäta.

Suguelu, 1. osa

Oli minu elu teine töövestlus üldse – enne seda olin vaid ühes kohas ametis olnud. (Oli aeg, mil tööle suunati koolist ja töökohti vabalt saada ei olnud. Tööbüroosid oli 1–2 ja need olid tasulised.

Ja siis läks lahti.

«Kas te olete rase? Kas te lähema kolme kuu jooksul jääte dekreeti? Kas te lähema kolme kuu jooksul jääte rasedaks? Kas te olete abielus? Kas te olete siis vabaabielus? No on teil siis vähemalt kallim? No aga suguelu ju ometi elate?!!»

Oleksin võinud ju ust paugutades minema marssida, aga elada oli millestki vaja ning et reaalne lootus tööd saada oli tollal kaduvväike, siis pidin sellised asjad välja kannatama. Aga ma vähemalt polnud suu peale kukkunud…

Hiljem, kui mind oligi tööle valitud (pärast sugueluteemalist sissejuhatust hakati siiski asjasse puutuvaid küsimusi esitama ja tööst ka rääkima), sain teada põhjuse, miks meie vestlus nõndaviisi oli alanud. Asi oli lihtsalt selles, et antud asutust oli tabanud äge rasedusepideemia, kui nii võiks väljenduda. Dekreedis oli nimelt suur hulk naisi – ja naised olid puha bossi petnud. Lihtsalt varjanud oma rasedust… ning siis hops ja hops järjest dekreeti läinud! Nii et raha maksti välja mis kole, aga töötajaid ikka polnud. Sellest siis oldigi nii sarkastiliseks muututud.

Seotud lood:

II

Suguelu, 2. osa

Eelmisest sarnasest vestlusest oli möödas 11 aastat ja ajad hoopis teised. Olin täitnud mitmeleheküljelise ankeedi CV-le lisaks – need olid läbi vaadatud ja nüüd seisin siis suure bossi palge ees. Ta väristas vuntsi ja vidutas silmi oma muigvel näos ning nägi nii eluvennalik välja, et ma vaid ootasin, mida sealt tulema hakkab…

«Kas sa oled rase? Aga ligema poole tunni jooksul jääd? Kallim sul ju ikka on…»

Ma ei lasknud tal lõpetada ning vastasin sama noodiga: «Kas pakud ennast isakandidaadiks? Kui ma rasedaks jään, luban, et mu rõõmuröögatust kuuleb terve linn!!!»

Suur boss ja kaks väiksemat bossi – taas kõik mehed – kukkusid möirates naerma.

Ma olin tööle võetud.

Loe veel

Ja ütlen ausalt, et ei varem ega hiljem pole mul nii häid ja hoolivaid bosse olnud, kui nemad mul olema said. Küll aga imestasid paljudki kolleegid, et mis väega ma nendega nii hästi läbi saan – ja seda juba nii algusest saadik…

III

Miks minust ei saanud massööri

Aasta oli 1998. Olin läbinud massööri koolituse ning et mitte lasta asjal raisku minna, panin lehte kuulutuse, et massöör otsib tööd. Telefon oli päevad läbi punane. Kõik kõned olid aga kui ühe vitsaga löödud…

«Tere! Teil on siin kuulutus, et teete massaaži? Kas te erootilist massaaži ka teete?»

«Tere! Te pidavat massaaži tegema? K…aa…sss (ja kostab järjest raskemaks minevat hingamist)

t-th-e e-e-roo-ti-lissst mhma-ssaahhh-ži kaa-aahh teete?? M-aa-aahh olen nõuhss ka 50 krooni rrro-ohhkem maksma kui mm-mmuidu!!»

Ja siis oli veel kõnesid, kus mul polnud vaja mitte mingit ettekujutust, sest teispoolt kostis ilmselgelt paugu lahtinühkimise helisid. Kartsin lausa, et saan selle läraka omale kõrva – no nii selgelt ja ligidalt kostsid need helid ning sinna juurde ähkimised ja ohkimised. Ja mitu meest said päris kindlasti kõne jooksul omal ka paugu lahti.

Lõpuks vihastasin ma tõsiselt ja hakkasin pärima, et no mida nemad siis selle erootilise massaaži all ette kujutavad?

Kes kujutas ette, et talle peaks alasti naine massaaži tegema, kes tahtis seksikas pesus massööri, kes kujutas aga ette, et «massöör» tal paugu lahti masseerima või imema peaks…

Muuseas – toona kuulsin ka sellist asja, et Soomes ei olevat prostituutidel tööraamatus kirjas, et ta prostituut on, vaid et ta on «rippuvate kehaosade massöör»!!!

IV

Libatööandja?

Kord konkureerisin ma internetis ühe bussifirma liinikontrolöri kohale. Tuntud firma, ei osanud halba aimata. Kandideerimise kuupäevast läks terve igavik mööda ning ma olin juba arvamusel, et ega minuga ühendust võetagi... kui äkki ühel õhtul kähedahäälne vanem mees mulle helistas ja teatas, et ta on sellest bussifirmast ning helistab mu konkureerimise pärast.

Küsis, kas olen palgapakkumisega nõus ja soovin endiselt kohale konkureerida. Kui vastasin jaatavalt, lisas ta: «Me oleme homme teie kandis liikvel. Helistame kella 10 paiku, et intervjuu asjus täpsemalt kokku leppida.»

Imestasin vaikselt, et mis ajast intervjuusid väljaspool kontorit peetakse, aga jäin siiski ootele.

Järgmisel päeval päev kell 10.20 helistatigi. «Me oleme nüüd siin kiriku juures. Kus teie maja asub, kuhu me edasi sõitma peame?»

Ütlesin, kuhu, jäin aga mõtlema, et no mida siis nüüd?! Mis puutub minu maja tööintervjuusse?

Mõni minut hiljem järgnes uus kõne:

«Me oleme nüüd teie maja ees. KUTSUTE SIIS SISSE VÕI?»

Ma ei uskunud oma kõrvu! Tööintervjuu sildi all tahavad võõrad mehed minu, üksiku vaba noore naise koju, sisse trügida?! Aga kuidas küla koerale, nõnda koer külale… Igatahes vastasin lahkelt: «Te võite ju tulla, aga ma arvan, et mu koerad söövad teid ära!»

«Mis?! Teil on koerad ka või?! Hammustavad, jah?! No siis tulge küll alla autosse!»

Läksin. Ma tahtsin ometi silmast silma neid tüüpe näha. Igatahes päris uue näoga auto oli, milles nad istusid. Üks oli hallisegune, madallai, nii umbes kuuekümneaastane mees, teine pikk kondine brünett, vanust nii umbes 45 – väidetavalt mõlemad Ivod! Noorem kobis seepeale autost välja ja läks suitsu tegema, vanem kukkus auto tagaistmelt asju pagasiruumi loopima, et üldse oleks kuhu istuda…

Siis võeti mu CV kätte ja läks tsirkuseks lahti.

«Ma vaatan siit CV-st, et te olete keeltekoolis inglise keelt õppinud. Oskate siis ka või?»

Ma ei teadnudki, et oma raha eest keeltekoolis õppijad «laevade pommitamist» mängiksid õppimise asemel, et sellist küsimust üldse esitada…

«Noh, kas tööraamatut ja muid dokumente ei toonudki või?! Ma tahan neid ka näha!»

Ütlesin, et ei, aga ma võin ju tuua…

Läksin vajalikke pabereid tooma. Ise aga mõtlesin, et «normaalne» värk küll – CV-s on ju kõik kirjas, aga tema tahab topelt lugeda. No las ta siis loeb!

«Mis?! Teil on veneaegne tööraamat? Eestiaegset polegi või?»

Vastasin, et ma läksin juba vene ajal tööle ning pole olnud põhjust tööraamatut välja vahetada!

«Ma siin vaatan, et te olete palju töökohti vahetanud.. Tulete meile tööle, leiate, et ei sobi, lähete ära… Te rikute meil turu ära!»

Ma ei teadnudki enne, et ma nii tähtis inimene olen.

«Ma siin vaatan… Teil on korter, te olete vallaline, teil on koer, nagu ma näen… ka telefon… Millest te elate, kui te tööl ei käi?!»

Pidin äärepealt juba vastama, et käin rikaste firmade bossidega magamistoas «kohvil», aga sain veel keele hammaste taga hoitud…

«Hea küll, me sõidame siis teised kandidaadid ka läbi. Homme helistame tagasi!»

Ma kujutasin väga elavalt ette, mismoodi nad need teised kandidaadid ka läbi sõidavad…

Järgmisel päev helistasidki ja teatasid: «Seekord me teid ei kasuta!»

Hahahaa! No muidugi EI SAA mind kasutada, kuna mu tuppa nad ju ei pääsenud!

Ei mingit juttugi, et «ei pääsenud konkursil edasi», «ei osutunud valituks», vaid just nimelt vastavalt nende käitumisele see oligi: «Ei kasuta!»

Raske uskuda, et need olid tõeliselt selle tuntud bussifirma töötajad… Või äkki olidki?!?

V

«Raskeim» töö elus

Olin taas kord suutnud töölt minema kõndida ja olin prii nagu lind, aga millestki pidi ometigi elama. Nõnda siis võtsin nõuks elus esimest korda «turuvarblaseks» minna. Pakkisin endale võisaiad kaasa ja läksin hingevärinal, ise hirmust kössi tõmbunud, turuhoone juurde passima. Oli kõledavõitu maihommik ja mind ümbritsesid asotsiaalse olemisega või muidu kasimata inimesed, nii et juba selle seltskonna nägemine ajas mind üle kere sügelema ja nendest õhkavad aroomid silmad vett jooksma, okseleajamisest üldse rääkimata. Püüdsin hoida tudengivälimusega inimeste ligi, kes ei peletanud oma olemisega eemale ja kelle ligidal polnud ka otsest lämbumisohtu.

Ootasin ja uurisin, kappasin koos teistega autode ligi, kui keegi kedagi tööle otsis, aga ei midagi – see oli paraku meestetööde pakkujate päev. Olin juba paar korda mõlgutanud ka lahkumise mõtet, kuid miski oli sundinud mind veel paigale jääma.

Kui siis peatus keset kanakarja üks mitte just parima välimusega vana Žiguli, mille roolis oli kiilaspäine peegelklaasidega päikese-prillidega mees, ei kippunud ma eriti kiirustamagi. Küll aga püüdis rüselev kanakari selle auto ja mehe sekunditega laiali lammutada – ma poleks kuigivõrd imestanud, kui mõni hullunud naine kas või autokatusele välja oleks roninud. Kõrvulukustav kisa, et keda otsitakse ja mis tööd pakutakse, võttis peaaegu kõrvakuulmise ära. Siis kostis aga mehe suust röögatus, millega ta kogu kanakarja eemale käratas. Ning ta rehmas käega minu suunas, et tulgu ma tema juurde.

Olin hämmingus, aga astusin siiski Žigulile lähemale. Ilma pikema jututa öeldi mulle: «Istu autosse!» Ja see oli nii konkreetne käsk, et täitsin selle veel enne, kui mõtlema hakkasin. Niipea, kui olin autoukse enda järel kinni löönud, anti gaasi ning hullunud naisteparv jäi röökides ja tatti pritsides meist maha. Kui auto oli lähima tänavaristi ületanud ja mina esimesest ähmist üle saanud, jõudis alles minuni, mis oli juhtunud. Ma olin täiesti üksi absoluutselt tundmatu mehe autos ja ta viis mind jumal teab kuhu jumal teab mida tegema! Ja ise selline parajas musklis, «kaalikas» ja päikeseprillidega… arva, mida tahad!

Mul hakkas kergelt kõhus värisema…

Võtsin end kokku ja küsisin: mis töö see siis on, mida ma tegema hakkan? Mehe vastuse pidin aga igaks juhuks üle küsima, sest ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Nimelt veeti ühele krundile, kuhu pidid tulema eramajad, pinnasetäidet, ning mina pidin platsi veeres seisma ja tõmbama vihikusse kriipsusid iga auto numbri järgi – et mitu koormat see või teine auto päeva jooksul toob. Vastavalt sellele said mehed siis palka.

Ja see oligi kogu mu töö!

Ma olin hommikul kodunt välja tulles mõelnud, et hea, kui ma päevakski tööd saan. Aga kuna meil kõik klappis, siis läks nii, et sain omale selle töö kuni suve lõpuni. Terve suvi samasugune kui mullune juuli – ehk siis minu jaoks lausa jumalik... Niisiis grillisin end keset lagedat platsi varahommikust õhtuni välja ning laveerisin oma (töö)riietuses kultuurse ja minimaalse vahel… Ja olin õige pea elus esimest korda täiesti pruuniks päevitunud!

Tagajärjed ei andnud end mõistagi kaua oodata. Varsti hakkasid platsile saabuma ülekoormatud veoautod, kus mehed olid kabiinidest vaata et välja pudisemas, sest neid oli seal maksimaalse kolme asemel viis või rohkemgi – ning kõigil silmad peas põlesid ja hea veel, et tatinired suunurgast ei jooksnud. No mõelge ise end kõrgele veoautokabiini, riietage naisterahvas 30-kraadise kuumaga vastavuses olevasse riietusse ning siis vaadake ülevalt alla ja ainult nautige avanevat vaatepilti! Nutikamad tüübid mängisid koguni poolkurte, hõikudes mulle, et ma läheks neile lähemale, sest neil olevat vaja minu käest midagi küsida. Ja kui ma seepeale autole ligemale läksin, tõusid mehed kabiinis kas või püsti ja kummardusid ninad vastu esiklaasi lömmi, et ikka paremini näha.

Sellise olukorra lagi oli aga see, kui ühel päeval keeras platsile sõbranna abikaasa oma autoga. Meie üllatus oli kohtudes väga suur ning ma küsisin, et mis värk on? Sõbranna mees vastas: tema kolleegid olevat rääkinud, et linna peal levitatakse jutte – vot seal linna servas sellel ehitusplatsil on üks igavesti kuum tots! Et kõik mehed käivad seal vaatamas!

No eks ma olin aru saanud küll, et ma populaarseks olen muutunud, aga et ma nüüd terve suure linna kõik veoautojuhid tagajalgadele olen ajanud – see oli isegi mulle üllatuseks!

Nii ma siis seal terve suve õilmitsesin, hullutades autojuhte, grillides end pruuniks ja tehes lausa kontimurdvat paberile kriipsude vedamise tööd ikka neetult hea palga eest!