MARIA (35)

Mina läksin.

Sest kuigi pariislased ise vaatavad, et sel ajal linnast minema saavad, on augustikuine Pariis turistitamiseks vaat et ideaalne. Muuseumid, baarid, promenaadid – kõik on elegantselt tühjad, palju ajatumad ja romantilisemad kui tavaliselt.

No tegelikult sattusin ma augustis Pariisi ka lihtsal põhjusel, et mu sõbranna ja tema prantslasest abikaasa läksidki mere äärde puhkama, jättes mulle kasutada oma kauni kahetoalise korteri Eiffeli torni lähistel.

Ma ei teinud suuri plaane. Ma tahtsin lihtsalt jalutada, vaadata, pildistada – avastasin enda jaoks imelised siseõuedesse peidetud kabelid ja aiasopid. Peaasi oli olla mujal, mitte Eestis, mitte tavaliste seoste mõju all. Eelkõige vältisin ma oma karile jooksnud suhtest mõtlemist. Ma olin juba liiga vana luhtunud suhete jaoks – kõlab egoistlikult, aga kulutatud ajast ja energiast oli isegi rohkem kahju kui sellest inimesest, kelle peale need ressursid olid läinud. Inimesed on asendatavad, aeg mitte.

Nägin teda ühes bistroos,

mille ma Lonely Planeti järgi leidnud olin. Väidetavalt oli see üks väheseid Pariisi bistroosid, mis säilitanud 20. sajandi alguse näo ja teo.

Ma tellisin austreid ja Chablis’ ning asusin kaasa võetud raamatusse süvenema, kui mu pilk peatus ühel lärmakal seltskonnal paar lauda eemal. Oli vist kellegi sünnipäev ja ma panin kohe tähele blondi noormeest, kes istus teistest eraldi, kuidagi melanhoolselt. Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et ma pole kunagi maganud mehega, kes on minust noorem – eriti veel nii palju noorem, välimuse järgi kümmekond aastat. See tegi mind veidi rahutuks: et ma vaatan noormeest ja mõtlen kohe seksist. Mis siis, et ma olen üksik naine Pariisis...