Sassis suhted ämmaga – kuidas erimeelsusi ületada?

 (7)
Sassis suhted ämmaga – kuidas erimeelsusi ületada?
Sebastián León Prado/ Unsplash

Peadpidi külma vette ja keldrisse? Just nii õpetab vana anekdoot ämma hoidma – nagu kallist roosinuppu. Kuidas aga tegelikult ületada lõhet ämma ja minia vahel?

Vastuseisud noorte ning nende kaasade vanemate vahel on vähemalt sama vanad kui leib ja sool. Kui aga palusin mitmekümnel naisel oma ämma kirjeldada, pidin siiralt üllatuma. Enamik neist räägib enam-vähem sama juttu stiilis: “Ma pole ämmaga mingi sõbranna ja me suhtleme harva, aga ma austan teda. Ta on suurepärase poja mulle meheks kasvatanud.” Kuid oma nime ja näoga ei soovi keegi selle teatega avalikkuse ette tulla.

Milles asi? Pea iga naine oskab nimetada kordi, kus ta on ämmaga tõsiselt raksu läinud. Enamasti aga kasvatakse sellest välja. “Kunagi sai kõvasti vägikaigast veetud, ent nüüd ei oska paremat ämma tahtagi,” meenutab üks neist. “Ise vist suureks kasvanud ja eks kõik muutuvad.”

Tõepoolest, Ameerikas mõned aastad tagasi tehtud uuring näitab, et kõige rohkem on suhted ämmaga sassis naistel, kes on abielus olnud vähem kui kümme aastat. Kaheksat osariiki hõlmanud uuringus osalenud naistest pooled pidasid ämma kõige suuremaks nuhtluseks, kes segab poja elule vahele, üritab võimu haarata või lihtsalt iriseb.

Sama uuring aga näitas justkui igivana tõde – mida paremini ämm ja minia läbi saavad, seda parem on “noorte” kooselu. Võti on enamasti vanema ja targema naise käes: ta valib kas normaalse läbisaamise või poja ja minia ellu vaheletükkimise. Esimesel korral võidab tema poeg, teisel… halvemal juhul kolimisfirmad ja lahutusadvokaadid.

Seotud lood:

Helgi Toomsalu, psühholoog-seksuoloog:

Usun, et ämma-minia suhe on üks keerulisemaid inimsuhteid üldse, sest selles kohtuvad ürgne emainstinkt, mis juhib poegade eest hoolitsemist, ja pisike plikatirts, kes elab iga täiskasvanud naise hinges.

Loe veel

Emaks saades jääme igavesti emaks. Kui oled hinganud lapsega ühes rütmis, on ta igavesti osa sinust. Kui see osa saab haiget või jääb hoolitsuseta, reageerid sa kohe. Näiteks sooja lõunasöögi puudumine poja peres võib näida katastroofina, sest toiduga jagame instinktiivselt armastust, seda rinnapiimast alates. Vähetähtis pole seegi, kui hästi on edenenud ema-poja vahelise nabanööri läbinärimine ning kuivõrd on seeläbi sugenenud mõlemasse usaldus, et oma eluga tullakse toime.

Pisike tirts meis on tundlik ja haavatav, vajab turvalisust. Kasvades peaks naine ka seda tirtsu eneses hoidma õppima. Kui see protsess on jäänud pooleli, oleme emotsionaalselt ebaküpsed. Me solvume, süüdistame, sildistame, kritiseerime, ootame kaitset, ahastame ja muudkui võitleme...

Suhete arengus võib ette tulla igasuguseid perioode ja mitmesuguseid ajutisi lahendusi: kärarikast sõnavahetust, distantseerumist, eneseeitust – mida tahes. Oluline on, et me ei jääks neisse perioodidesse kinni. Armastavad, toimivad suhted saavad tekkida üksnes siis, kui me tahame nendeni tõepoolest jõuda. Need ei pruugi alati väljenduda igapäevases helistamises, kohtumises, vaid õigel hetkel teise kõrval olemas olemises.

Lugu ilmus 2009. aasta septembrikuu Annes & Stiilis.