#NoNewFriends elufilosoofia on võrsunud pop-kultuurist ning ilmestab sotsiaalmeedias lugematul hulgal pildipealkirju, millel poseerivad lõbusad sõpruskonnad, kes on inspiratsiooni ammutanud superstaaridest, kes oma hittlugudes sama hashtagi inimeste teadvusse juurutavad. Ei saa salata, et #NoNewFriends elupõhimõte mõjub ülbelt ning oma põhiolemuses seda ongi. Sõprade limiidi täitumise kandev idee on uhkusetunne selle üle, et sinu sõpruskond on nii imeliselt täiuslik ja tervik, et sul pole enam mitte kedagi juurde vaja. Seda asjaolu laiale ilmale kuulutades solvad sa aga lähiringist väljajäänuid, kuna eeldad, et neil polegi sulle midagi pakkuda ning võtad ümbritsevatelt inimestelt igasuguse isu sinuga põhjalikumalt tuttavaks saada.

Sinna pole midagi parata, kui mõne väga ammuse sõbraga seobki sind rohkem kui mõne uuega, kellega pole pooltki sama palju erinevaid olukordi läbi elatud ning mälestusi kogutud, teineteist nii heas ja halvas toetatud, läbinisti tundma õpitud kui ka hingetuks tülitsetud. Kuid ei saa märkimata jätta, et enamust tabab umbes 30ndates eluaastates paratamatu tõdemus, et kunagine "bänd" on laiali läinud, kõigil on omad tööd, tegemised, pered ja lapsed ning nüüd on vaja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks jälle ringi vaatama hakata. Seda on aga raske teha, kui oled siiani hoidnud kramplikult kinni samadest inimestest.

#NoNewFriends on tegelikult endalt võimaluse röövimine, kui sa ei tee pingutusi, et õppida tundma näiteks oma naabreid, töökaaslasi või mõne muu võimaluse kaudu sinu ellu saabunud inimesi lähemalt kui teretutvus. Täiskasvanuna uusi sõpru hankida võib olla täpselt sama põnev ja joovastav kui uue armastuse leidmine. Uutele sõprussuhetele avatus võib tuua sinu ellu uusi hobisid ja huvisid, teha sind oma töös oskuslikumaks, muuta laste kasvatamist lihtsamaks ja lustlikumaks ning kasvatada kogukonnatunnet. Keegi ei peagi asendada vanu sõpru, olgu nad kaugel või lähedal, kuid kindlasti ei peaks uute suhete sõlmimist pidama vanade reetmiseks.