Kuidas aru saada, kas sinu halb tuju on tegelikult depressioon?
Kui oled spordiga kursis, siis võid iluuisutajat Ashley Wagnerit teada selle järgi, kui oskuslikult ta jääl liuelda oskab. Kolmekordne USA rahvuslik tšempion murdis lõpuks Ameerika iluuisutajate medalipõua, kui ta võitis 2016.aasta maailmameistrivõistlustel hõbemedali. Kuid pärast seda, kui tal ei õnnestunud 2018.aastal USA olümpiatiimi pääseda, tabas naist äärmiselt tõsine depressioon, mille tõttu ei suutnud ta isegi kõige tavalisemate päevatoimetustega hakkama saada.
„Olin alguses lihtsalt iseendas väga pettunud, et lasin sel ühel vahejuhtumil teha maatasa kõik selle, mida enda kohta varem uskunud olin, kuidas ma nägin iseenda kohta maailmas ning kuidas tundsin iseenda väärtust,“ tunnistas Ashley hiljutises Instagrami videos.
Õnneks aitasid lähedased otsida naisel professionaalset abi. „Lõpuks olen leidmas vahendeid, mis aitavad mul end paremini tunda,“ tunnistas ta. Naise aus tunnistus leidis aset Ülemaailmsel vaimse tervise päeval, 10ndal oktoobril ning see näitab selgelt, et kui depressioon võib rajalt maha võtta maailmatasemel iluuisutaja, võib see juhtuida ükskõik, kellega.
Kuidas siis aru saada, kas sa koged midagi palju enamat kui lihtsalt ajutist tujulangust? Neli naist jagasid oma väga erinevaid depressiooni teekondasid ning sümptomeid, mis kinnitasid, et nad maadlevad tegelikult vaimse tervise probleemi, mitte lihtsalt paha päevaga.
„See pole lihtsalt kurbus. Sa tunned õudust.“
New Yorgi meediakonsultant Jen on inimene, kellele meeldib olla seltskondlik. Tudengina muutus tema vaba ja rõõmsameelne olemus hoopis isoleerituks ja vihaseks. Kui ta ei elanud ennast täielikult välja, siis ta oli oma voodis teki all, magades 18 tundi järjest, vahel jõudes loengutesse, siis aga taaskord puududes. Ta võttis kaalus juurde. Ta nuttis. Palju.
„Mul oli sel ajal poiss-sõber, kes ei saanud aru ja küsis pidevalt, mis minuga toimub,“ meenutab ta. Ka Jeni korterikaaslased märkasid muutusi. Kuid probleemi tõi lõpuks päevavalgusesse külaskäik koju. „Minu vanemad märkasid seda kohe. Mul oli lihtsalt selline pilk... kohutavalt kurb, klaasistunud pilk.“
Teraapia ja õiged ravimid (siinkohal Prozac) tõid noore naise ellu suure erinevuse. „Loomulikult ei muuda ravimid su elu sama palju kui näiteks maratonide läbimine või oma õnne tipus olemine, kuid need tekitavad lihtsalt tunde, et sa oled sina ise,“ sõnab Jen, lisades, et see on umbes sama kui diabeedihaiged võtavad insuliini ravimeid.
Jen lõpetas lõpuks ravi. Kui depresioon teda uuesti umbes kuus aastat tagasi tabas, pani ta tihedate tööreiside tõttu oma vaimse heaolu tahaplaanile. Tema tuju läks üha enam allamäge, kuna ta ei olnud sunnitud igapäevaselt kontorisse minema. „Ma veetsin üha enam aega ainult iseendaga ning ühel hetkel ma lihtsalt ei saanud sümptomeid enam ignoreerida,“ selgitas ta. 2018.aasta jaanuarikuus otsis ta taas abi: sama arst, teistsugune tablett (seekord Cymbalta).
Jen ütleb, et depressioon hiilib tema puhul ligi kui veider tunne peas. Justkui üks pool tema ajust ei suuda leida sidet teisega. „See pole lihtsalt kurbus. Sa tunned õudust. See on õudus, et ma pean hommikul üles ärkama. Õudus, et ma pean midagi tegema.“
„Mõtlesin, et kui lennuk praegu alla kukuks, siis vähemalt ma ei peaks end enam niimoodi tundma.“
Kui Janet, Washingtonis ärivaldkonnas töötav naine sai 2003.aastal uhke ametikõrgenduse, muutus tema elu täielikult. Seda mitte aga oodatud imelisel viisil. Ta muutus ärevaks ja nutuseks, mis viis olukorrani, mil tema abikaasa küsis, kas naisel on armuke. Ta polnud kunagi varem oma mõtetega niivõrd pimedas paigas olnud. „Ma tundsin nagu otsiksin väljapääsu pimedast koopast. Ma nägin enda ees valgust, aga ei suutnud kuidagi selleni pääseda,“ meenutab ta.
„Ükskord olin lennukis ja mõtlesin, et kui lennuk praegu alla kukuks, siis vähemalt ma ei peaks end enam niimoodi tundma,“ tunnistab ta, lisades, et kuigi väga hirmutav, siis kindlasti ei olnud tegemist enesetapusooviga, pigem passiivse mõttega.
Mõned kuud hiljem andis Janet lõpuks oma usaldusväärsele naistearstile teada, kuidas ta end tunneb. Arst soovitas teraapiat ning kirjutas talle välja antidepressandi nimega Zoloft. Ravimi mõjuma hakkamiseks läks aega umbes kolm kuni neli nädalat. Kui see lõpuks juhtus, hakkas kurbus tasapisi kaduma.
Janeti psühholoog jõudis järeldusele, et depressioon võib tegelikult olla üheks perimenopausi sümptomiks. See võib naisi tabada tervelt viis aastat enne menopausi algust, kuna hormoonide tase hakkab langema. Tagasi vaadates usub Janet, et tema kõikuv hormoonide tase, koos uue ametikoha suurenenud kohustuste ja stressiga, vallandasid tõsise depressiooni ja ärevuse.
Kui ta püüdis ühel hetkel ravimite võtmise lõpetada, naasesid ka lootusetud tunded. Lõpuks suutis arst veenda Janetit võtma ravimeid ilma süütundeta. „Kõikidel naistel on enne menopausi oma isiklik teekond,“ meenutab ta oma arsti sõnu. „Minu oma juhtus lihtsalt olema selline, millega kaasneb ärevus ja depressioon.“
Tänaseks on Janet loonud endale isikliku toimetuleku mehhanismi. Kui ta tunneb, et depressioon hakkab taas ligi hiilima, kujutleb ta seda ette kassina. „Selle asemel, et karvapalliga võidelda, rahustan seda ja mõtlen: kõik on hästi, ma näen sind, rahune.“
„Elasin kaosega oma peas.“
Vanessa vanemad jumaldasid oma tütart jäägitult, kuid teadsid, et miski on valesti. Ta oli pidevalt ärrituv ja ülimalt emotsionaalne, hoidis tihti omaette ning vahetas alatasa sõpru. Sellegipoolest väitis üks terapeut teise järel, et see oli lihtsalt Vanessa viis tulla toime tüüpiliste noore tüdruku elu katsumuste ja ebakindlustega.
Vanessa meenutab, et gümnaasiumisse jõudmise ajaks oli ta juba ekspert, ütlemaks psühhiaatritele lihtsalt seda, mida nad kuulda tahtsid. Vaatamata kõigele oli noor naine siiski suurepärane õpilane. „Ma teadsin lihtsalt seda, et elasin kaosega oma peas,“ meenutab ta, tunnistades, et varjatult maadles ta ka ainesõltuvuse ja enese vigastamisega.
Murdepunkt tuli alles mitu aastat hiljem. Vanessa ülemus Victoria's Secreti pesupoes oli teadlik oma töötaja armidest, ülesöömise- ja oksendamismaratonidest ja enesetapumõtetest. Kuna naisel oli endal raske ausalt tunnistada, mis tegelikult toimub, otsustas ülemus tema vanematega ühendust võtta. Juba varsti oli Vanessa teel koju perekonna juurde.
Vanessa kirjutati juba peagi sisse haiglasse, kus ta veetis järgmised kolm kuud. 25-aastaselt pandi talle lõpuks konkreetne diagnoos: II tüüpi bipolaarne häire (seda iseloomustavad depressiooni episoodid, kuid maania episoodide puudumine) ja ebastabiilne isiksushäire (see kirjeldab naise depressiivseid sümptomeid).
Depressiooni käes kannatavaid inimesi peetakse tihtipeale laiskadeks. Vanessa ütleb, et tegelikult tähendab see lihtsalt seda, et inimene sõna otseses mõttes ei suuda normaalselt toime tulla. Ta mäletab, et hakkas oma põhikooli sõpru ignoreerima, kui nemad tüdrukut lihtsalt endaga erinevatesse kohtadesse kaasa kutsusid. Sel ajal ei osanud ta aga oma käitumist kuidagi selgitada, veel vähem seda depressiooniks pidada. „Kui keegi mind kusagile kutsus, oli minu esimene mõte, kuidas ma end sellest välja saan? Mida saan ma sel päeval oma põgenemisteena kasutada? Kas selleks saab olema alkoholi tarbimine või enda vigastamine?“ meenutab naine hirmutavalt.
Tänaseks on Vanessa oma elu üle kontrolli saavutanud. Ta tarbib regulaarselt antidepressante ja tuju stabiliseerivaid ravimeid. Teda aitab lisaks aeg-ajalt arsti külastamine ning treeninguna võitluskunstide harrastamine. Ta on suutnud end ümbritseda sõpradega, kes võtavad temaga koheselt ühendust, kui Vanessa on taas vaikseks jäänud.
Naine soovib, et depressiooni ei peetaks enam tabuteemaks, seda nii isiklikus elus kui töökeskkonnas. Umbes kaks aastat tagasi pidi ta võtma haiguspäeva, seega ta helistas oma ülemusele ja sõnas: „Ma isegi ei hakka sulle valetama, et olen grippi haigestunud. Ma olen kurb. Ma ei suuda voodist üles tõusta.“
„See oli kui must kurbuse auk ja ma tundsin, et ma ei saa sellest kuidagi välja.“
Aastal 2010 käis Jennifer ülikoolis, kus ta õppis füsioteraapiat. Samal aastal alustas ta ka ravi, et vabaneda toitumishäirest, mis tema sõnul oli täielikult kontrolli alt väljunud. Sel ajal ei tundnud noor naine veel, et tal oleks depressioon. Ta tundis enda sõnul lihtsalt, et ta pole mitte millegi tegemiseks ja saavutamiseks piisavalt hea ega vääri mitte midagi. „Mitte miski ei olnud minu peas mitte kunagi piisavalt hea,“ meenutab Jennifer.
Loomulikult ta naeratas, naeris ja teeskles teiste inimeste juuresolekul normaalsust. Samal ajal kartis ta kohutavalt igal õhtul koju minna. „Ainus viis, kuidas sain end sööma sundida oli siis kui ma tarbisin alkoholi või võtsin tablette,“ meenutab ta.
Jah, tablette. Täpsemalt ärevuse vastaseid ravimeid, mille kirjutas talle välja perearst. Jennifer võttis nende tablettidega aga kogemata üledoosi, sattus haiglasse ning jäi sinna järelvaatamise alla tervelt kaheks kuuks, mis mõjutas tõsiselt tema õpinguid. „Minu eesmärk ei olnud kindlasti enesetappu sooritada,“ kinnitab ta. „Ma lihtsalt ei tahtnud mitte midagi tunda.“
Jennifer mõistab nüüd, et tema depressioon väljendas end kui toitumishäire ja meelemürkide tarbimine. Ta kogeb endiselt perioode, mil tunneb end kurvalt, kuid ta ei tunne enam lootusetust. „See oli kui must kurbuse auk ja ma tundsin, et ma ei saa sellest kuidagi välja,“ meenutab ta nüüd.
Allikas: Health.com
