05.03.2019, 19:55
VALUS PIHTIMUS | Ühe raseduse lõpp: küürisin põlvili maas tualetipõrandat, samal ajal lakkamatult nuttes
Istusime 2016. aasta kevadel abikaasaga ultrahelikabineti ukse taga. Olime kannatamatud ja ärevil, tahtsime oma ilmaimet ekraanil näha. Enne meid väljus üks paar – naisel pisarad silmis, mehel pilk maas. Vaatasime abikaasaga teineteisele närviliselt otsa: kuidas meil läheb?
Läks hästi, läks veatult ja sügisel sündis meie poeg. Kuid kaks aastat hiljem sain minagi märgade silmadega ultrahelikabinetist lahkuda.