"Mu vanemad lahutasid, kui mina, noorim laps, olin kuuene. Nii kasvataski mind ja kaht venda peamiselt ema. Ma tundsin alailma tema piiritut soojust ja armastust. Kui jäin haigeks, võttis ta mu alati enda kaissu. Ta oli nii tuline, et kuumutas tõve minust välja. Te ei kujuta ette, mis kuumus see oli, nagu ahi!

Tema suust pole ma kunagi kuulnud ühtki paha sõna. Ma pole kuulnud ema häält tõstmas, rääkimata sellest, et ta oleks elus mulle laksu andnud.

Kuigi väliselt oli ema õrn, siis kindlasti polnud ta seda sisemiselt. Eks proovi tollase klaveriõpetaja palgaga kolme last kasvatada! Ema püüdis lastele anda kõik, mis võimalik. Ta vedas meid mööda galeriisid, kontserte ja muuseume. Tal oli kinnisidee, et lapsi tuleb harida. Minu uisutamine oli küll isa rida, aga ma teadsin, et kui hullud treeningud ka pole, ootab mind õhtul ema, kes ei küsi sõnagi uisutamise kohta, vaid teeb kõik, et mul oleks hea ja soe. Teadsin, et mul on kindel tagala, kuhu nõudliku isa eest pakku minna.

See oli raske hetk, kui nägin ema ühel õhtul köögis nutmas. Ta ütles läbi pisarate, et palgapäevani on veel nädal, aga tal pole kopikatki. Rohkem kui sel ainsal korral ei ole ma tema pisaraid näinud. Ema suhtumine tegi mulle elus selgeks: kui on raske, naerata. Kui on veel hullem, naerata rohkem. Ainult vaimult tugevad jõuavad elus edasi.

Ema üritas mind kõigest väest klaverit õppima panna, aga selgelt meeldis mulle rohkem uisutada. Ent ikkagi viis ta mind kuni 10. eluaastani klaveritundi, siis pidin ise otsustama. Ta ei olnud nõus midagi tegema ükskõik kuidas, vaid ainult korralikult. Sellepärast ta lubaski mul lõpuks klaverist uisutamise kasuks loobuda. Sellest on saanud mu elu põhilisi reegleid – teha kõike täiel rinnal, maksimaalselt pingutades.

Kooliajal viibisin spordi pärast nii vähe kodus, et ema ei teadnud minust midagi. Ma ei jaganud temaga puberteediea mõtteid, esimesi armumisi. Aga tema ei rääkinud ka meile oma üleelamistest. Ta ei läinud enam kunagi mehele, kuigi kandidaate oli. Ema püüdis väga, et lahutust ei tuleks, sest tal oli oma vanemate abieluidüll eeskujuks silme ees. See oli tema unistus. Minu jaoks samuti – perekond on kõige tähtsam asi elus. Sa tuled koju ja see on sinu kindlus, kus võid usaldada kõiki.

Meid ühendab ka see, et me mõlemad oleme seisnud silmitsi tohutu murega laste tervise pärast. Pärast seda, kui mu vennaga lapsepõlves õnnetus juhtus, hoidis ema teda kui vati sees. Edasine elu näitas, et see polnud õige lahendus. Seepärast valisin mina teise tee, kui pidin oma poegade tervise pärast võitlema. Ma ei ole suhtunud neisse kunagi kui haigetesse, vaid võtnud seda kui väljakutset, millega tuleb hakkama saada.

Me oleme emaga olnud erinevad, aga aasta-aastalt muutun üha rohkem tema sarnaseks."

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta mainumbris.

Jaga
Kommentaarid