Kus on ERKI Moeshow aga varasemalt pesitsenud ning mil moel on toimumispaigad mõjutanud korralduslikku protsessi ja selle lõpptulemust? Küsimustele vastasid 2013. aastal Elektriraudtee depoos toimunud ERKI Moeshow lavatiimi juht Kristin Kivimäe, 2014. aastal Kalevi spordihallis toimunud ERKI peakorraldaja Piret Mägi ja 2015. aasta Noblessneri valukojas toimunud ERKI peakorraldaja Janela Peterson.

Mille alusel toimus ERKI Moeshow toimumispaiga valimine?

Kristin Kivimäe (edaspidi K.K): Nii kaua, kui ERKI moeshow’d jälginud olen, on toimumispaik olnud üllatuslik ja osa “ERKI kogemusest”. See pole kunagi olnud tavaline saal, kus õhtul lavavalgustus sisse lülitada ja modellid catwalk’ile saata. Elektriraudtee depoo ei olnud selles suhtes erand ja seetõttu seisime silmitsi mitmete väljakutsetega, et muuta linnaserval asuv igapäevases kasutuses olev tööstushoone kõigest loetud tundidega moeetenduse läbiviimiseks sobivaks. Ruum oli võluv ja tolle aasta temaatikaga haakuv, seepärast oli kordaminekurohke tee seda kindlasti väärt.

Piret Mägi (edaspidi P.M): Pindasid, mis mahutaks suure lavaruumi ja tagalava, Tallinnas tegelikult polegi. Järjepidevalt on meeskonnad uurinud ja otsinud uusi alternatiive, kuhu võiks mahutada nõnda suurt sündmust. 2014. aastal tegime koostööd Kalevi spordihalliga, mis sujus tõeliselt mõnusasti, kuid sellele vaatamata ei pääsenud me lugematutest pähklitest. Näiteks oli osa saali põrandast materjalist, kuhu peale võis astuda vaid spordijalatsiga ehk tavainimene oma jalanõuga polnud lubatud. Lisaks Päästeamet, mis tegi ettekirjutuse hiilgeaegadel mitmeid tuhandeid inimesi mahutanud ruumi lubada seekord vaid napp tuhatkond. Või näiteks kui mõned päevad varem enne show’d ülesehitustöödega alustasime, oli spordihallis pikkades dressides väga kõle ning jahe. Toimumise päeval õnnistati meid aga 26-kraadise soojaga. See tähendas, et ruum muutus kasvuhooneks. Meie kasutuses oli aga tossumasin, mis ühes soojaga muutis ruumi lõpuks troopiliselt sumedaks.

Janela Peterson (edaspidi J.P): Tallinnas pole palju ruume, mis ERKI publiku (900-1400 inimest) ära mahutaks ning me ei tahtnud minna ka hiljutistesse ERKI toimumiskohtadesse. Tiim võttis ette järgmise potentsiaalse asukoha – Noblessneri valukoja. Valukoda tundus äge, sest hoone oli üpris puutumata ning koos oma ümbrusega võrdlemisi ERKIlik – parajalt kunstiline, industriaalne ning mõnevõrra müstiline. Esimesel kohtumisel valukojas ringi vaadates tundus nagu oleksime ajas tagasi rännanud – kontorilaudadel olid paberid, mis oleks justkui päevapealt sinna jäetud, puutumata toolid, lauad ja kapid, vahest mõni sahtlike lahti tõmmatud ning vihikud sealt pooleldi välja kukkunud. See tundus ideaalse kohana ERKI jaoks.

Ruum oli suur ja võimas ning andis lavatiimile vabad käed teha midagi tõeliselt ägedat. Idee tasandil käis laualt läbi mitmeid variante, mida kohaldati ruumi võimalustega. Lõpuks sündis ülimalt vägev 5-tasandiline lavalahendus, mida sai iga kollektsiooni koreograafia jaoks erinevalt ära kasutada.

Kindlasti leidub ka mõni naljakas või tähelepanuväärne seik seoses asukohaga?

P.M: 2014. a soovis meeskond rääkida nö The Big Brother teemast - alati keegi kusagil jälgib, alati on meil mingi silm peal. Sellest tekkis meeskonnal pöörane mõte tuua lavale 2-meetrise läbimõõduga pea kuju. Leiti kunstnik, kes selle ära teeks, leiti partner, kes vahendid andis. Päev varem toodi see suur monstrum-suure-venna-pea Raja tänavalt EKA skulptuuriosakonnast läbi linna kohale. Kunstnik oli veidi hoogu läinud ja mõõtusid kasvatanud – pea ei mahtunud uksest sisse! Leiti inimesed, leiti saag ja pea saigi kitsamaks.

ERKI PEA-auhind kujutas endast peeglikildudega kaetud peakujulist trofeed. Selle valmistas meie graafiline disainer Allan. See oli päris humoorikas, kuidas kümne muu kohustuse juures sai tal see kinnisideeks valmis teha. Ehk et vaatepilt koosolekult – inimesed räägivad ja trükivad arvutites, Allan kleebib klaasikilde pea külge.

J.P: Kas seda just saab tähelepanuväärseks seigaks otseselt nimetada, kuid üks suur ülesanne lahendamiseks oli kindlasti see, et valukojas polnud kuigi eeskujulikku põrandat. Kogu ala tuli katta põrdandapaneelidega, et oleks võimalik ilma ninali kukkumata liikuda. Lisaks etenduse ruumile "ehitasime üles" ka tagalava põranda. Katsime kogu pinna vaipadega, et disaineritel, modellidel ning ilutegijatel oleks võimalik inimlikult toimetada.

Lisaks muidugi ei saa tõdemata jätta, et ERKI 2015 ei toimunud just maailma kõige soojemates tingimustes. Usun, et seda mäletavad paljud. Eesti ilmataatidega pole paraku kunagi võimalik pikaajalisi ja vettpidavaid kokkuleppeid luua.

Kas ja mil moel mõjutab ERKI toimumispaik moeshow kulgu ja kollektsioone?

K.K: 2013. aastal ei alanud etendus toimumispaigas, vaid kogunemise ja meeleoluka ERKI erirongi sõiduga Balti jaamast. Elektriraudtee depoosse jõudes oli publik juba ERKI lainel. Depoo koos uute raudteele pääsemist ootavate rongidega oli mõnusaks taustaks noorte moeloojate hulludele ja ägedatele ideedele.

P.M: Kollektsioonid luuakse alati enne, kui asukoht avalikustatakse. Seega kollektsioonide sisulist osa asukoht mõjutada ei tohiks. Või teistpidi öeldes - vaataja ei tohiks lasta end mõjutada muudest teguritest, hinnates vaid kollektsiooni ja selle autori kontseptsiooni.

Elamuse saamiseks on aga asukoht väga oluline. 2014. aasta toimumiskoht asus inimestele hea ligipääsetavusega piirkonnas, kuid samas tundus olevat justkui nurga taga - koht, mis argielus end suurelt ei reklaami ja mis ei ületa igal nädalal uudiskünnist. Usun, et sinna tulek ning etenduse nautimine pakkus omajagu elamuse.

J.P: ERKI Moeshow on üks väheseid moekonkursse Eestis, mis ei anna ette teemat või muid kriteeriume. See omakorda annab disaineritele võimaluse selliseks mõttelennuks, mis neid parajasti kõige enam sütitab. Moeshow'd ennast aga mõjutas asukoht kindlasti - nii kontseptsiooni arenduse kui ruumi planeerimise osas. Seoses sellega, et asukoht oli südalinnast mõnevõrra kaugemal, tundus tiimile hea arendada mõtet "ERKI on teel". Sellega seonduvalt tegi ka lavatiim tööd sellega, et catwalk ise ei jääks harilikuks üheks lavakeeleks, vaid kajastaks ERKI 2015 üldkontseptsiooni.

Millist mõju avaldab toimumispaik moeetendusele? Kas sellele tuleks pöörata ekstra tähelepanu või jätta asukoht vaid taustsüsteemiks?

K.K: Arvan, et moeetendus ongi rõivadisaini ja ümbritseva ruumi sümbioos ning seetõttu on neil teineteisele ka väga tugev mõju. Arhitektuur võib rõiva vormi, värvi, tekstuuri ja ka edasiantavat sõnumit toetada ja võimendada, halvemal juhul muidugi ka sellele vastu töötada. Ruumil on väga suur osa selles, kuidas me esitletavat tajume. Meid mõjutavad lisaks silmaga nähtavale ka helid, lõhnad ning ka see “miski”, mis mõnes paigas lihtsalt on. Kui vaadata mujal maailmas ringi, siis üha rohkem teevad suured moemajad koostööd mainekate arhitektidega, kes aitavad moeloojatel luua selle fooni, kust nende looming kõige paremini esile saab tõusta.

P.M: Sündmuse korraldaja on produtsent, kes peab kokku tooma palju inimesi ja ideid. ERKI toimib nö MTÜ põhimõttel - seda teevad tudengid, kes saavad vaid mõned EAPd ning seda kõikide teiste loengute, oma eriala, töökohustuste ja pere kõrvalt. Selleks, et üks moeetendus jõuaks ka sügavamaid teemasid arhitektuurilises mastaabis põhjalikumalt lahendada - seniste pingutuste juures näen, et selle saavutamiseks on vaja arhitektide, ruumikujundajate ja linnaplaneerijate suuremat kaasatust. Sisuka, tugeva ning nö arhitektuurilise lahenduse nimetuse saavutamise jaoks on neid minu arvates meeskondades vähe. Kutsun publikut üles nautima pakutavat butafooriat ja kunstilist vabavormilist mõttemängu, mis annab mõista ühelt poolt justkui kitsastest võimalustest, teisalt aga alternatiivide piiramatusest. Tõsimeelse arhitektuurilise püüdluse asemel minemaks kaasa lõbusa mängulisusega - küll ükskord saabub ka arhitektuurne viimistletus.

Arhitektuuriline objekt ise avaldab aga moeshow’le samavõrd mõju, kuivõrd avaldab kontserdile mõju selle toimumispaik. Mida pompoossem, ülevam ja väärikam, seda enam kanduvad need muljed üle etendusele. Mida hubasem, intiimsem, privaatsem on keskkond - just selliselt tunnetavad ka vaatajad kogu etendust ja õhtupoolikut. Imelise elamuse saab publik just siis, kui nii ruum kui üritus on omavahel harmoonias - kui ruumi võimalused on edukalt maksimaalselt sündmuse kontekstile kohaselt ära kasutatud. Usun, et see on aga väga suur oskus, mis vajab kindlasti vilumust ja osavust, et seda siis tulemuslikult praktiseerida. Kui inimene annab oma aja, et tulla kohale, siis pakkugem talle selle eest mõtteainet ja elamusi.

J.P: Kindlasti mõjutab arhitektuuriline objekt moeshow või mis tahes sündmuse üldist nägu. Iga ruumi on võimalik erinevalt kujundada, kas siis üldiste lavalahenduste, valgustuse või muude sisekujunduslike võtetega. Usun, et näiteks 2014. aastal Kalevi spordihalli sisenedes ei tulnud kellelegi esmalt mõttesse, et tegu on spordisaaliga.

Ruum annab sündmusele näo ja võimalused ning on kindlasti üks olulisimaid aspekte kogu ürituse jaoks. Asukoht peab olema hästi kajastatud, et inimesed teaks, kuhu täpselt tulla, kuid samas etendus ise on see, mille pärast kohale tulla. Kontseptsioon, show ja toimumiskoht peavad looma kena terviku toetamaks etendust, mille ajal on tähelepanu keskpunktis kollektsioonid. Erinevate osapoolte vahel peab valitsema mõistlik balanss.

Eesti pikima ajalooga moeetendus ERKI Moeshow toimub tänavu Tallinna undergound-klubi HALL ruumides 26.mail, kus lavale astuvad 21 noore moelooja kollektsioonid. Käesoleval aastal puudutab moesündmus sotsiaalselt olulist teemat, juhtides inimeste tähelepanu privaatsusele nii virtuaalses kui meid ümbritsevas maailmas. ERKI Moeshow tänavune suurtoetaja on Nautica keskus, meediapartner Catwalk.