Toimetulek oma tunnetega on üks arenenud inimese tunnuseid. Aga mis juhtub siis, kui tunded ühel päeval inimese sisse enam ära ei mahu ja vajadused muutuvad suuremaks kui võime neid rahuldada?

Nii on mõne januse jaoks normaalse lähisuhte loomisest lihtsam jumaldada telediktorit või bändimeest. Kusjuures piir ihalemise, tüütamise, piinamise ja sadistliku terrori vahel on habras. Kuidas kaitsta ennast ja oma lähedasi armastuse terroristi eest? Kas liigne armastus võib olla diagnoos?

Hingehäkker

Monika on kolmekümnendates raadiotoimetaja, abielus, teismelise tütre ema. Keskmisest kenam, vaimukas ja meeldiva hääletämbriga. Viimane talle ilmselt saatuslikuks saigi.

Raadiotöös on lillede ja komplimentide saatmine tavaline asi: enamasti meeldiv boonus, mis argipäeva lõpuks kokkujooksnud juhtme jälle kenasti lahti harutab. Sellepärast ei osanud Monika Eriku meilidest ega telefonikõnedest midagi halba arvata. "Tavaline meeldiv noormees, kellega paar korda pärast tööd tänaval kokku põrkasin ja mõne minuti lobisesin," kehitab Monika õlgu. "Õbluke, siilipea ja soliidse ülikonnaga. Aga see oli nagu imepeen-ülitugev võrk, mille ta mulle peale heitis ja enne veel, kui ma arugi sain, olin sisse mähitud ning kookon muudkui tõmbus minu ümber koomale."

Erikust sai Monika truu vari ja ihukroonik. Ta saatis naisele kassette, millele oli kümnete tundide kaupa lindistatud tema saateid, uuris välja Monika lemmikbändi ja hankis kingituseks plaate, mida Eestist oli võimatu osta. Seisis aegajalt justkui juhuslikult bussipeatuses, kust iidol hommikuti tööle sõitis. Tutvus Monika ema ja tolle sõbrannadega, ilma et need oleksid osanud aimatagi, mis eesmärgil nooruk seda teeb. Kui Monika mees lubas "raisa maha lüüa", astus naine Eriku kaitseks välja ja lohutas abikaasat, et küll ta jätab järele. Vahel katsus noormeest kogu ürituse tulutuses veenda.

"Aga enamasti ma ei saanudki temaga rääkida, sest ta ainult hingeldas telefoni," mäletab Monika. "Kui ta hakkas mu tütart pildistama ning täiesti haigeid kirju saatma, sain ikka ise ka aru, et kuidagi tuleb loole lõpp teha."

Mitu aastat kestnud terror kulmineerus sellega, et Erik ronis Monika ema rõdule ja ööbis seal korduvalt. Piisav põhjus kutsuda politsei. Kusjuures unelmatenaine ise ei teadnud ema ja Eriku konfliktist midagi, nii et kui psühhoneuroloogia haiglast helistati ja küsiti, kas ta sellist ja sellist inimest tunneb, oli Monika suhteliselt jahmunud. "Ta andis neile minu telefoninumbri ja väitis, et me elame koos. Kohati oli mul tunne, et ta tõesti uskuski meie suhtesse ja sellesse, et me oleme paar."

Pommüllatus tabas Monikat mõni päev hiljem: hullumaja tsirkulaardushi all selgus, et Erik on tegelikult Erika. Möödunud aastad ja sündmused võtsid hoopis vastiku värvingu. "Nagu oleks keegi - antud juhul siis naine - mind aastate kaupa varjatud kaameraga filminud. Lindistanud minu häält, lugenud mu mõtteid. Ennast minu hinge sisse loginud ja seal kõige salajasemaid faile uurinud. Omas mõttes ristisin ta armastuse häkkeriks," kirjeldab Monika.

Psühhoterapeut Andres Adams:

Esimene küsimus, mis sellise ehmatava loo puhul vastust ootab, on: miks ta nii teeb? Rääkimata sellest, et ahistamine on närvesööv ohvri ja tema lähedaste jaoks, peaks see olema äärmiselt ebamugav ka ahistaja enda vaatevinklist. Ei ole ju mõnus elada aastaid vastuarmastust leidmata.

Antud juhul Erik(a) terroriseeris Monikat, aga samaaegselt painas teda ennast lootusetu igatsus armastatu järele. Psühhoanalüütikud nimetavad sellist olukorda "hea objekti" otsinguks: inimesel on meeletu vajadus leida keegi hea ja ilus ning kui puudub võime normaalselt suhteid luua, siis kaob ka reaalne pind jalge alt ja objekt leitakse fantaasiamaailmast. Sageli see objekt küll reaalse inimesena eksisteerib, kuid suhe temaga on vaid ühepoolne igatsusest kantud fantaasia. Isegi tavalisel inimesel tekib Erki Noolega kohtudes hetkeks tunne, et peaks talle tere ütlema, aga reaalsustaju annab endast märku ja jõuab kohale teadmine, et tegelikult on ju tegemist võhivõõraga. Eriku-sugustel on reaalsuse testimine häiritud ja vajadus hea (parem veel, kui üldtunnustatud hea) objekti järele murrab sellest läbi. Fantaasia ja reaalsus segunevad, pole enam piiri oma soovide ja tegelikkuse vahel. Kannatab nii väljavalitu kui ka ihaleja.

Vaimne vägistaja

Ka Martinile, kes töötab televisioonis, algas tänaseni kestev saaga pealtnäha süütult. Võõras naine saatis paar kirja, nad vestlesid telefonis ja Martin mõistis, et inimesel on tõsine probleem - teda vaevavad üksindus ning armastuse puudumine. "Ei viska ju kohe toru hargile ega rebi kirju puruks, kui keegi sinu abi vajab," kirjeldab nüüdseks neli-viis aastat maniaki terrori all kannatanud mees. "Olin viisakas ja võibolla see oligi viga?"

Igatahes kasutab Maigi tänaseni väljendeid "aga sa ju ise kutsusid mind" ja "mulle tundub, et ma tähendasin sulle midagi", kuigi tema ja Martin on kogu selle aja jooksul vestelnud ning silmast silma kohtunud ainult neli korda. Pärast esimesi, normaalseid kirju muutusid naise tekstid kohati segaseks, venisid vahel hiidpikaks, olid armastusest nõretavad ning siis vastukaaluks julmad ja jõhkrad. Valvelauda hakkasid tulema pakid: mandariinid, käpikud, postkaardid; hiljem juba pesu, öösärgid, võtmed ja muu isiklik kraam.

"I feel like a prostitute. Aga mulle meeldib ja sulle meeldib. You are sick! Viimasel korral, kui kohtusime, You looked like shit. Mina oleksin saanud sind aidata, aga… Ise tead! Fuck! Nüüd huvitab mind ainult üks - mis maitsega sa oled?"

Martin on noor ja tugev mees, ometigi tunnistab ta hirmu, mida pimedatel tänavatel tunneb. Mõte, et keegi teda jälitab või - veel hullem - ootab juba seal, kuhu ta alles teel on, tekitab ebamugavust. Ta on vahetanud ja salastanud telefoninumbri, aga kõned ei lõpe. Ka auto ja kodu juures on naine teda korduvalt oodanud. "Ausalt öeldes ma ei teagi, mida teha," tunnistab Martin. "Ilusti rääkimine teeb asja ainult hullemaks - seda olen proovinud. Pakke ega kirju ei puutu ma enam ammu. Politseile kaevata? Ja mida ma neile ütlen? Et üks naine käib viis aastat pinda? Mul on küll veendumus, et niikaua, kui ta mind n-ö vaimselt vägistab, pole selle eest mingit kaitset. Ja kui ta ühel õhtul pika noaga tuleb, siis… No siis jääb üks meist kahest peale, aga millised on minu shansid hiljem sellest jamast puhtalt välja tulla?"

Psühhoterapeut Andres Adams:

Martini juhtumi puhul on huvitav jälgida, kuidas hea objekt muutub aegamisi halvaks: kui "hea" ei anna Maigile seda, mida ta ootab ja ihaleb, siis muutuvad kirjad ja meilid tuntavalt kurjaks. Kuni solvamiste ja ähvardusteni välja.

Maigi puhul võib oletada, et tema lapsepõlve ja eelneva elu emotsionaalselt olulised suhted on jäänud nälja ja rahuldamatuse tasemele, mistõttu on tal ka täiskasvanuelus keeruline luua terveid nauditavaid lähisuhteid. Kui jõupingutused jooksevad pidevalt liiva ja "hea" jääb kättesaamatuks, siis tekitab see raevu. Ja mis kuju või millised mõõtmed võib viha võtta, seda ei julge ennustada. Analoogilist ahistamist iseloomustab sageli tsüklilisus: ma vajan kedagi head - loon ta enda jaoks - objekt ei vasta mulle - muutub minu silmis valgest mustaks - loobun temast ajutiselt. Tavaliselt rahuneb olukord siiski ainult mõneks ajaks. Selline terrori perioodilisus võib olla seotud ahistaja seksuaalsusega, aga ka näiteks tema turvalisuse vajadusega. Vaadake või naabrinaist: ebakindlal eluperioodil haarab ta lennult hommikuse ajalehe koos horoskoobiga, aga kui tal läheb hästi, siis lööb käega ja kommenteerib: "Ah, jama!"

(Viljo lugu loe jaanuari Stiilist.)