“Viimane aeg on end tagasi võtta,” nendib Kadri. “Tunnen vahel, nagu oleks mulle väljastpoolt omistatud jõuline ja vali, poksides-läbi-elu-karakter. Tegelikult peitub kesta all pigem vaatleja, kõrvalt muigaja ning õrn loomus. Hiljuti sattusin nägema vana filmi Lahemaa rahvamuusikutest, keda mu ema juhendas. Mulle meeldis päris kaua lutti imeda; seisingi seal, kolme- või nelja-aastane, lutt suus. Äkki tundsin ehmatusega nii tugevalt ära midagi tuttavat, ammu unustatut. Nägin oma pilku. See olen mina! Tahan selle tüdruku juurde tagasi jõuda.”

Veebruaris, vabariigi aastapäeva pidulikul vastuvõtul pälvis Kadri kõikehõlmavat tähelepanu. Kirkpunases kleidis ning kaaslase, näitleja Jaanus Tepomehega, keda meedia tituleeris nii Kadri heaks sõbraks kui ka “heaks sõbraks”, troonisid nad kõikides parimate riietujate edetabelites.

See kleit…!

Jaa, noogutab Kadri. Külmavereliselt šiki käekirjaga moedisainer Anna Viik oli Kadrile öelnud, et tahab talle kleidi õmmelda. Ei jaksa, mõtles Kadri algul, siis peab minema ateljeesse, liiga stressiküllane, ah, läheb mingi vana kleidiga. Ta pole kunagi riideid üle tähtsustanud. On enamasti kandnud musta. Või valget. Äärmisel juhul tumesinist.

Endalegi jahmatuseks teatas Kadri, et äkki teeks punase kleidi. Nüüd või mitte kunagi!

Luksusliku villase kanga valisid Kadri ja Anna esmaspäeval, mõõdud said võetud teisipäeval. Pidu oli laupäeval. Ma ei julge seda kanda, heietas Kadri vahepealse aja. “Aga kui selga panin, tuli äge tunne, et vot olengi naine suure algustähega!” rõkatab ta. “Ma ei kujutanud ette, kui palju võib värv mõjutada enesetunnet. Praegu, kus olen vallaline ega ela turvalist kodust elu, toetab punane võib-olla julgust.”

Loe edasi Anne & Stiili mainumbrist!

Jaga
Kommentaarid