Asta ja Georg

Legendaarse Georg Otsa ja ta kaasa Asta 22 aastat kestnud dramaatiline ja kirglik abielu pakkus mängufilmi stsenaariumiks küllaga ainest.

Georg Ots läks viimasesse suurde sõtta 20aastaselt. Ta oli tuntud kui hea ujuja ja paljude tütarlaste lemmik. Ühega neist, kauni Margotiga, oli ta 1941. aasta veebruaris abiellunud.
Värske abielumees mobiliseeriti sama aasta augustis.
1944. aasta septembris tuli Tallinna tagasi täiesti teine Georg Ots, kes alustas edukat tõusu uude eliiti kui lootustandev laulja, Estonia teatri partorg, ülemnõukogu saadik. Kindlasti mõjutas teda selles Venemaalt Jaroslavlist leitud naine Asta.

Keevaline mustlasveri

Kuueaastaselt Tallinnas imelapsena kuulsaks saanud Asta Saar oli juba enne esimest lavaleminekut läbinud tõhusa elukooli.
Tema ema, kena, kuid pöörane mustlasneiu Roosi, oli mustlaslaagrit külastanud tuntud ajalehereporterile Kivilombi Intsule sünnitanud lokkispäise ja terve tüdruklapse.
Õnne selles peres ei olnud. Asta polnud veel kolmenegi, kui Roosi otsustas koos lapse ja mustlasmehest armukesega Aafrikasse põgeneda ja astus Tallinnas kaubalaevale. Sellel pikal teekonnal hakkas Roosi keevalise verega kallim Robert silma heitma laeva kokale, valgepäisele iludusele.
Roosi lahendas olukorra omakohtu korras. Tema püstolilask lõpetas noore mehe elu väikese Asta silmade all. Selle teo eest mõisteti Roosile Dakari vanglas surmanuhtlus. Kolmeaastane Asta anti kasvatada Prantsusmaale Bordeaux’ nunnakloostrisse.
Kloostri vaga elu kestis ligi kolm aastat. Alles siis jõudis Asta tagasi koju isa juurde – ja otsejoones lavale. Eestit nagu kogu Euroopat vallutas uus meedia, tummfilm. Väikesele tantsutüdrukule Astale oli määratud kuulsaks saada. Tolleaegsed ajalehed kiitsid nii imelast Bobat ehk Vladimir Sapozhninit, kes filmide eel kaunilt viiulit mängis, kui ka imelast Astat, kes tantsis kinodes tsharlstonit oma mustanahalise partneriga.
Algkoolist kaugemale noor tantsutäht ei jõudnud. Edasi tuli Olbrei balletirühm Estonias ja suur kiindumus 20 aastat vanemasse mehesse, teatri orkestranti, kes mängis oma noorele naisele hommikuti magamistoas tshellot ja tõi vahuveini voodisse.
Tuli Asta esimene roll teatrilaval – balletis “Punane moon”. Ja siis algas sõda.

Võitlus uppumissurmaga

Augustis 1941, oma 21. sünnipäeval läks ülemeelikus tujus Asta oma meest Richardit mobilisatsioonipunkti saatma. Oli palju pisaraid, aga ka ohtrasti sünnipäevashampanjat. Nii juhtus, et koos mobiliseeritud meestega sõitis laeval Leningradi poole ka Asta. Kaineks saadi alles siis, kui sakslased hakkasid lennukitest laeva pihta pomme puistama.
Laev sai otsetabamuse. Asta nägi meres veel hetkeks oma meest, kes oli haaranud kinni mööduvalt laevalt heidetud köiejupist. Kuidas Asta ka ei karjunud, midagi ei aidanud. Tema Richard kaugenes ja kaugenes, jättes Asta trööstitult Soome lahe voogudesse ulpima. Siis tõstsid kellegi tugevad käed naise paati.
Umbes samal ajal heitles lainetes ka Georg. Ta oli mitmekordne Eesti meister pikamaaujumises, ooperilaulja Karl Otsa perekonnas kasvanud noor ja tugev mees. Lõpetanud prantsuse lütseumi, otsustas ta saada mereväeohvitseriks. Plaanile tõmbas kriipsu peale 16. juuni 1940. Just sel päeval veeres Punaarmee üle Eesti piiri. Eesti mereväge polnud enam kellelegi tarvis.
Jaanipäevaeelsel ajal 1940 oli Georg kutsutud oma sõbra tuttava neiu leeripeole. Rikka veinikaupmehe tütar Margot oli imeilus, õhuline leerikleit tegi ta veelgi ahvatlevamaks. Järgmise aasta veebruaris Georg ja Margot abiellusid.
Juulis jõudis sõda Eestisse. Georg mobiliseeriti 18. augustil 1941. Miinisadamas seisvale aurikule Sibir suruti nii palju mehi, kui vähegi mahtus. Margot seisis nukralt kail, lehvitas kaua ja igatsevalt, kuni laev kadus silmapiiri taha.
Merel hakkasid Sibiri pihta sadama Saksa lennukipommid.
Korraga oldi vees ja haarati kinni, millest saadi. Ümberringi põles, paks suits mattis hinge. Siis tõmmati Georg päästepaati, kus mehe teadvus kadus.

Kavalus kõrvikmütsiga

Oli see saatus, mis Astat ja Georgi külmas meres teineteisele lähendas?
Nad jõudsid Jaroslavli Eesti kunstiansamblitesse peaaegu ühel ajal.
Astast sai rahvatantsurühma liige, Georgist aga Gustav Ernesaksa meeskoori laulja. Oli juhtunud see, mille eest isa Karl oli poega hoiatanud. “Ära kunagi taha minu jälgedes käia, ära mõtle lauljaks saada, sinu häälematerjaliga ei jõua kaugele.” Läks teisiti. Georgi saatuse määras sõda.
Kenast Clark Gable’i vuntsidega kooripoisist sai Jaroslavlis naiste lemmik. Ka Asta püüdis talle meeldida, aga asjata, sest Georg ei pannud väikesekasvulist tütarlast tähele.
Mustlaslik eneseuhkus ei lubanud Astal otsest rünnakut ette võtta. Viimase raha eest ostis ta turult valge kolm numbrit suurema jänesenahast kõrvikmütsi. Õhtul kinno minnes pani ta selle pähe ja istus saalis otse Georgi ette. Idee töötas. Mõne aja pärast kuulis Asta selja tagant: “No kuulge, võtke ometi see suur müts peast, ma ei näe selle tagant midagi!”
Ja siis: “Oi, teie juuksed lõhnavad nii magusalt!”
Asta oli eesmärgi saavutanud: Georg oli kõnetanud teda esimesena.
Edasine oli ülimalt lihtne. Looduslapsena tundis Asta hästi seeni, nii söödavaid kui mittesöödavaid – ja neid oli sealsetes paksudes, salapärastes metsades rikkalikult. Asta pakkus ennast sageli Georgile seenelkäigul teejuhiks.
Georgile meeldis hästi süüa. Asta vahetas oma nädala leivatalongid turul kana vastu ja keetis sellest maitsvat puljongit.
Mõne aja pärast avastasid nad, et Asta on lapseootel.

Agendinimi Moderato

Georg kutsuti kohaliku KGB ülema juurde vestlusele.
“Teie naine lööb Tallinnas litsi Saksa ohvitseridega ja Teie mehkeldate siin Asta Saarega...”
Mis puutus Margotisse, siis võis see olla provokatsioon, aga suhted Astaga olid tõsi mis tõsi. Ülemal olid lisaks ka kindlad andmed selle kohta, et Karl Ots oli Tallinnas Hitleri sünnipäeva puhul korraldatud pidulikul koosviibimisel laulnud saksa keeles.
Tundus, et enam hullem olla ei saa. Ometi sai.
Georgile anti teada, et tema seaduslik naine käib tihti Estonias ooperietendustel koos Saksa vormis mehega ja et see mees on Eesti kindralkomissari Karl Siegmund Litzmanni adjudant.
“Te peate oma naisest Margotist otsekohe lahti ütlema,” oli esimene nõue.
Oli ka teine: “Siin on paber – te kirjutate sellele alla.”
“Ja kui ma ei kirjuta?”
“Sõjatribunal, Georg Karlovitsh.”
Ja Karlovitshi isiklikku toimikusse tekkis uus sissekanne – agendinimi Moderato.
Kodus, Jaroslavlis üüritud toakeses ootas Asta. Naine oli voodil istudes ebamaiselt kaunis, päikesekiired paitasid ta ümarat keha. Tal oli suurrätt ümber ja kaardipakk käes. Kaardid kuulutasid heade aegade saabumist, hiilgavat karjääri ja üht mustaverd naist, kes võtab kogu valu enda kanda.
Asta kaardid kõnelesid tõtt. Georg kutsuti laulma Moskva raadiosse. 1944. aasta kevadel sündis poeg Ülo. Sügisel jõudsid nad tagasi Eestisse.

Karmid ajad

Vanemate jällenägemisrõõmu kahandas Georgi uus naine.
Kuigi Margot oli sakslastega põgenenud ja seda ei saanud kuidagi heaks kiita, oli uus, Venemaalt titega saabunud mustlastüdruk shokk, millest Georgi vanemad Karl ja Liidia ei vabanenud kunagi. Nad mäletasid seda kergemeelset tantsijannat sõjaeelsest Estoniast.
Asta võeti kohe teatrisse tagasi, temast sai komsomolirakukese juht. Hakati kujundama uut kaadrit. Georg astus ooperikoori. Asta oli soovitaja, isa Karl jäi ikka veel kõhklevale seisukohale.
Georgist sai teatri partorg, Astast parteibüroo liige. Poja ja minia soovitusel astus parteisse ka Karl Ots.
Estonias selgus Georgi erakordne töövõime ja hääl, mis muutus päev-päevalt kaunimaks. Asta säras, ta oli kindel, et just tema oli suunanud Georgi õigele rajale.
Üksteise järel tulid esietendused, neile järgnesid alati lõbusad koosviibimised. Asta mängis pidudel peaosa, looduse antud temperament lõi särama. Kingad ära visanud, astus ta peolauale ja tantsis kõikide rõõmuks ennastunustavalt. Kui nad olid pisut rohkem veini joonud, palus Asta valjuhäälselt: “Georg, pane mulle kingad jalga, võta mind sülle ja vii koju, ma olen nii väsinud!” Uksel esitas ta näiteseltskonnast publikule veel väikese lisapala: “Kallista mind kõvasti! Georg, ma armastan sind väga!”
Mida iganes Asta ka välja mõtles või ette võttis, Georg andestas. Ta armastas oma naist, keda võrreldi ilu poolest Elisabeth Tayloriga. Enim pelgas Georg aga skandaale – ja partorgi elu pidigi laitmatu välja nägema.
Perre sündis tütar Ülle.
Georg oli operetiprintsina tippu tõusnud.

Kasvav kuulsus

“Kõrbelaulu” Punavarju kaunis aaria tõi teatrisse tuhandeid uusi naisaustajaid.
Kõik see valmistas lastega kodus istuvale Astale tuska. Oli selge, et mees on tõusnud kõrgustesse, kuhu temal, kunagisel imelapsel, enam asja pole.
“Ma tahan lavale, tahan ka suuri rolle,” nõudis ta.
Soomest, esimeselt välisreisilt, tõi Georg naisele kingituseks sellise kasuka ja mustvalge kleidi, mis pani kogu Estonia teatrisaali ahhetama, kui Asta end nagu muuseas libistas istuma oma kohale esireas.
Lilled, aplaus ja Georgi lõpmatutena tunduvad kummardused tegid Asta ajapikku väga närviliseks. Ta tahtis pärast etendust teatrist koju, lihtsate asjade, pannil küüslauguga küpsetatud kana ja Gamza veini juurde. See meeldis neile mõlemale. Neil hetkedel tundus elu jälle täiuslik.
Georgi tõeline kuulsusesära tekkis pärast filmi “Mister X”. Austajate hulk kasvas miljoniteni. Kodune kirjakast ummistus, sajad lõhnavad ja armastust pakkuvad kirjad kandis Asta otse prügikasti.
Siis soovis naine, et Georg muretseks neile majasõbra: “Seni, kui sina mööda Venemaad ringi kolistad...” Georg leidis selle mehe oma teatrist – nende ühise tuttava, balletitantsija Garibaldi. Varsti hakks Asta oma soovi kahetsema. Talle tundus, et Georg osutab sõbrale liiga palju tähelepanu, rohkem kui talle. Armukadedushoos näitas ta majasõbrale ust.
Asta leidis uue harrastuse: valmistas koduveine. Köök oli täis suuri mulksuvaid pudeleid. Kogu korter hakkas imelikult lõhnama.
Georg oli oma kuulsuse tipul. Ta oli oodatud solist kõigil suurematel Nõukogude Liidu ooperilavadel, esines raadios ja televisioonis. Eemalolekud perest venisid järjest pikemaks.
Asta otsustas hakata võtma laulutunde. Ta nõudis, et Georg annaks talle soovituse ja teda kinnitataks Eliza osatäitjaks “Minu veetlevas leedis”, mida Voldemar Panso Estonias lavastas. Georg ei andnud soovitust.
Aprillis 1964 lahutasid Asta ja Georg Ots oma 22 aastat kestnud abielu. Sama aasta jõululaupäeval abiellus Georg särava mannekeeni Ilonaga.

Epiloog

25 aastat pärast Georg Otsa lahkumist rääkis Asta, et ta pole kordagi käinud Georgi haual.
“Ei tea, kas tema seal üleval on mulle andeks andnud?” küsis Asta. Jäi mulje, et ta armastas Georgi ikka veel. 
Asta Ots suri 2000. aasta suvel enne oma 80. sünnipäeva.