Kadri õppis EKA-s nahakunsti ja sattus sinna päris proosalisel põhjusel – madala vastuvõtulävendi tõttu sai ta sinna kohe sisse ja kuigi plaanis hiljem tekstiiliosakonda üle minna, ta seda siiski ei teinud. Hoopis vastupidi, see hakkas talle väga meeldima. Bakalaureusekraad käes, asus ta magistriõpingutele hoopis kunstiõpetust ja -ajalugu õppima ning võiks nüüd töötada hoopis õpetajana. EKA nahaosakonnas hakkas ta loenguid andma kohe pärast kooli lõppu, lisaks läks ta tööle KUMUsse. Ja muidugi, juba kümme aastat tagasi oli tal koos pundi sõbrannadega väike stuudio, kus tehti natuke tellimustöid.

Paljudest tegevustest on alles jäänud üks – ainult et koos sõbrannadega hobi korras toimetamise asemel on tal nüüd omanimeline aksessuaaribränd, mille alt valmistatakse aastas umbes 500 käekotti.

Eestlasele liiga ekstravagantne?

“Mäletan hästi, kui mu teine laps sai kolmeseks ja mind kutsuti EKA-sse tagasi loenguid andma, kuid ütlesin neile ära. Leidsin veidi varem sahtleid koristades esimesel kursusel kirja pandud mõtted oma suurimast unistusest – isikliku ateljee avamisest – ja mõtlesin, et proovin, mis siin ikka juhtuda saab,” meenutab Kadri. “Rentisin Veerennis päris krõbeda üürihinnaga suured ruumid, sain ka masinad ja hakkasin esimest kollektsiooni tegema. Kotid said valmis, esitletud ja ka päris hea kajastuse, aga mida ei olnud, oli müük – neid ei ostetud absoluutselt,” jätkab ta. Uus nimi ja liiga ekstravagantsed asjad? “Jah, pildil lahedana tundunud kunstipärased käekotid ei läinud absoluutselt peale,” meenutab Kadri käänulist algust ja lisab, et oli peagi sunnitud kolima väikesemale pinnale.

“Alustades ei pidanud ma esmaoluliseks, et kotid oleksid igapäevaselt kantavad. Mulle tundus, et inimesed tahavad midagi, mis oleksid eelkõige väljapaistvad. Praegu teen kahte seeriat – “Boho”, mis on igapäevaselt kantavad kotid ja mille puhul on põnev tänaval märgata, kui erinevalt neid kantakse; ja teine sari on “Ego”, mis on, nagu nimigi ütleb, egoistlikum. Võib-olla sa ei vajagi sellist kotti, aga sa lihtsalt tahad seda. Sealt leiab erinevaid mudeleid, mis rahuldavad erinevaid vajadusi,” tutvustab Kadri oma loomingut. Eritellimustega enam ei tegeleta: “Loobusime sellest mõni aeg tagasi, kuna ei jõudnud enam klientide ja poodide tellimusi täita. Pigem hoiame kvaliteeti ja teeme pigem vähem.”

Käekottide kõrval pakub ta ka valikut nahkehteid. “Nahaõpetuses pööratakse suurt tähelepanu sellele, et ära tuleb kasutada kõik ja kuna nahk on juba iseenesest väärtuslik materjal, siis on see ka igati arusaadav. Kaarditaskud, käevõrud, kottidel kaunistustena kasutatavad lilleõied – need kõik on tehtud nahajääkidest. Mis veel üle jääb, läheb lasteaeda meisterdamiseks. Stuudios jääke praktiliselt ei teki.” Kunstnik kasutab oma loomingus ainult lehmanahka ja tellib nahad Itaaliast kontrollitud müüjatelt. “Mäletan, et kooliajal kasutasime lehmanahku, millel olid armid peal – oli näha, et looma on piitsutatud või et ta on kuidagi teisiti haiget saanud. Sellise nahaga oleks valus töötada.”

Käekott kui personaalne tugi

“Minu kottide põhiideeks on, et kui naine seda kannab, oleks see talle isiklikult kui toeks – kui tal pole meest või sõbrannat, kui ta on üksi, siis on tal siiski keegi käekoti näol. Käekoti sees on ju vaid naisele teadaolevad esemed, mitte keegi teine ei tea, mida see sisaldab,” avab Kadri oma loomingu sisu. Miks selline idee? “Mind on alati kõige enam puudutanud kliendid, kel on elus väga raske aeg.” Ta räägib loo kliendist, kes oli äsja lahutanud ja pidi minema pulma, üksi. “Ta tahtis väga ühte kotti, kuid andis mõista, et tal ei ole võimalik seda osta, et kas saaks näiteks järelmaksuga. Ta leidis minu loomingust endale raskel ajal tuge.”

Käekotile lisab ehk veidi sõbranna või tugiisiku staatust ka see, et igale mudelile on antud nimi ja kirjeldatud selle iseloom. “See toimib väga hästi, kliendid tulevad ja ütlevad, et soovivad näiteks läikivat Annat.”

Üks Kadri Kruusi bestselleritest – Clara kott aastast 2014.

Kadri Kruusi brändi taga on peale Kadri veel tema parem käsi, kes on abiks nii ateljees kui ka väljaspool seda; inimene, kes aitab perioodiliselt turundusega; brändikontseptsiooni kirjutaja ja kottidele karakterite looja ning kaks ettevõtet, kes tegelevad kodulehe ja veebipoe arendamisega.

Zoe kuldne kott on tõeline tähelepanumagnet.

Kuhu edasi?

Kadri looming on praegu müügil Kaubamajas, Viru Keskuse ja Stockmanni pop-up-kauplustes MUST, KUMU muuseumipoes, Pärnus kaupluses Siluett, MARIMO butiigis, Oksana Tanditi esindussalongis, wuruhi.com veebilehel, Tallinn Design House'is ja jõuab kohe müügile ka Tartu Kaubamajja. Lisaks on värskelt valmis saadud oma veebipood kadrikruus.com. Millised on tulevikuplaanid? “Praegu on peamine küsimus, kas tahan teha vaikselt ja ise ainult koduturule või rohkem ja mujale? Need on valikud, mille pean ise ära tegema – mida ja kuidas tahan. Ei oska praegu vastata. Raskeks teeb see, et sa oled ise selle taga. Kui oled juba tükk aega millegagi tegelenud, siis tead, et kui tahad hästi teha, tuleb panustada 100%. Küsimus on, kas panustada asja füüsilisse tegemisse või organiseerimisse – mulle meeldivad mõlemad pooled,” jätab ta praegu otsad lahtiseks.

Kuldnõela nominatsioon – meeldiv üllatus

Oktoobri keskel toimuval Tallinna moenädalal selgub selleaastane Kuldnõela võitja ja Kadrile meeldivaks üllatuseks oli teda Marit Ilisoni ja Kristina Viirpalu kõrval sellele nomineeritud. Kadril valmib spetsiaalselt selleks galaõhtuks erikollektsioon. “Otsustasin katsetada veidi kreiside ideede ja värvidega, teha midagi sellist, mida ma igapäevaselt ei tee. Kuigi baasmudelid, millele kollektsioon on üles ehitatud, on ikkagi äratuntavalt minu käekirjaga,” vihjab ta.

“Suur au on nominentide seas olla. Minu erialal ei ole ühtegi sellist konkurssi – ma ei osanud elus oodata või loota, et mind sinna nominendiks seatakse. Mõnikord, nagu kunstnikel ikka, on tekkinud küsimused, miks ma seda kõike üldse teen. Kui aga keegi ütleb, et see, mida sa teed, on eriline, on see väga suureks innustuseks. On öeldud, et sinu kotiga tööintervjuul käies sain uue töö, et see andis mulle mingis olukorras enesekindlust või et tassin iga päev su kotiga kahte läpakat. Arvad, et teed ilusat asja, aga see on inimestele ka tõsiselt hea ja kasulik. Ma ei ole arst ega sõdur, ma ei päästa nii maailma, aga arvan, et ilusaid asju on ka vaja.”

Ma ei ole arst ega sõdur, ma ei päästa nii maailma, aga arvan, et ilusaid asju on ka vaja.