Ita Ever:

“Olen kasvanud kitsastes oludes ja pidanud leppima piskuga. Ilmselt on see mind muutnud vähenõudlikuks elu suhtes. Mu uusim roll Draamateatris on pillava stiiliga daam, kellel isegi hambaorgid kuldsed – ning ma püüan teda kogu hingest mõista. Hiljuti sattusin kaubanduskeskuse toiduosakonda, mille põrandal vedeles suur tükk saia. See polnud kärbatanud ega riknenud, vaid kena korralik sai. Inimesed astusid tast mööda ja üle, mitte keegi ei võtnud üles. Lõpuks tõstsin ta maast ja viskasin prügikasti. Vanasti öeldi, et maha kukkunud leivale tuleb suud anda. Jah, kui sul on leib laual, tuba soe ja tervis korras, siis pole häda midagi. Siis ära soiu!

Mu elu on olnud ainult teater. Ka südame purunemised olen korvanud tööga. Väljaspool lava olen suutnud üles kasvatada ühe lapse, olnud korra seaduslikus abielus, lahutanud ja elanud 40 aastat Gunnar Kilgasega kuni tema lahkumiseni siitilmast.

Nooruses olin hurraa-tüdruk, küllap oleksin ka hipi olnud. Armastan õrritavat huumorit ja mõnusat nöökimist. Ja head konjakit, aga see peab olema superhea! Rämedat grimmi pole ma kunagi kartnud. Hiljuti märkasin, et mu nina all on kikilipsukujuline korts. Ma ei põe oma vanust. Ah jaa, kuidagi on levinud arvamus, et mu lemmiklilled on kollased tulbid. Tegelikult meeldivad mulle igat värvi tulbid.”

Jaga
Kommentaarid