„Paljud räägivad, et mis seal ikka, vahel oleme kõik kurvad, eks ole. Minu üks karmimaid hetki oli siis, kui ei tahtnud kolm päeva kodust väljagi minna, kellegagi rääkida ega kedagi näha ... Kuigi alles eelmisel päeval olin väga oodanud sõpradega kokkusaamist,“ räägib ta.

„Teistel on sellistel puhkudel väga lihtne öelda: mis sul viga on, võta ennast kokku. Sõbrad ongi mulle öelnud: kuule, Vilgats, ole normaalne, jäta järele! Aga päris niimoodi see ei käi. Emotsioonidel on minu jaoks nagu staadiumid. Mingi hetk ongi tõeline madalseis. Sel juhul ei tea, mida teha, ja mõtled, et oledki lihtsalt hull, palun väga. Siis ise ka põen ja häbenen, vajun kogu selle asja alla, upun üksindusse ära.“

Miks on psühholoogiga parem rääkida kui sõbraga? „Psühholoog ei anna hinnanguid. Kui ta seda teeks, ei tahaks ma sinna enam minna.“

„[O]len kindel, et kui inimesed julgeksid käia psühholoogi juures, oleksid kõik õnnelikumad,“ kinnitab ta.

Jaga
Kommentaarid