Kirjanik Birk Rohelend emast: mind hoiab edasi rühkimas absoluutne veendumus, et sina armastasid mind

Mida elutähtsat on ema meile õpetanud? Mille poolest on eri põlvkondade naised sarnased, milles erinevad? Hele-Riin Moon ehk kirjanik Birk Rohelend kirjutab emadepäeva puhul oma emast Eha Pähnist (1941–2009).

"Ma ei mäletagi enam täpselt, millal oli viimane kord, kui rääkisime. Küll aga mäletan sinu ütlemist, et oled palju reisinud. Jäin selle üle mõttesse – mina olen elu jooksul Eestist lahkunud ainult mõned üksikud korrad. Enamasti pole piisavalt raha, veelgi enam puudub seiklushimuline loomus. Ja siis muidugi kõik need takistused: töö, kodu, lapsed.

Mäletan oma lapsepõlvest paljusid olulisi inimesi. Vana karmikoelist naabrimemme, kes jutustas, kuidas ta kunagi hobusel üle karjaaedade galopeeris, nii et tema vööni mustad juuksed tuules lehvisid. Sasipäiseid sõbrannasid, kellega koos sai ehitusplatsidel kodu mängitud, ja ulakaid naabripoisse, kellega tuli nendesamade mängukodude kaitseks lahinguid lüüa. Õpetaja Estat, kes rääkis, kuidas temal olid kõik hinded viied, ja kes innustas mind oma jutuga kaksteist aastat pingutama. Aga üsna vähe mäletan oma lapsepõlvest sind, ema.

Mul on meeles, kuidas sa minuga Mõttemeistrit mängisid, kui olin haige, ja kuidas sa mind siis kaissu võtsid, öeldes, et see on kõige parem ravi. Kui ootasin sind töölt koju, mõnikord kell kaheksa õhtul, vaatasin elutoa aknast, kuidas sinu kuju kaugelt haigla juurest punktikesena liikuma hakkas ja järjest suuremaks kasvas. Suuremana võtsin meie vana teatribinokli ja vaatasin sellega, et veenduda, kas see täpp oled ikka sina. Sa tulid koju ja läksid magama, sest sa olid nii väsinud. Mina läksin ära oma tuppa ja norutasin seal.

Tookord arvasin, et sa ei hooli, sest sa olid nii palju tööl ja oma mõtetes. Uskusin, et sa ei armasta mind piisavalt. Pingutasin selle nimel, et saaksid mind rohkem armastada – et mul oleks kogu aeg kiituskirju, diplomeid, olümpiaadide tulemusi ja muid auhinnatöid, mida sa suurde karpi kogusid ja hea meelega teistele näitasid. Kui sa seda tegid, siis tundsin, et oled mu üle uhke – ja pingutasin veelgi enam.

Ma mäletan, kuidas sa siis, kui ma millegi kallal virisesin, etteheitvalt ütlesid: “Muidugi, ema on alati süüdi.” Ma ei saanud sellest aru. Sa ei öelnud, et mehed on sead, aga sa põlgasid neid hullupööra. Kasvasin üles kõiki maailma mehi põlates ja uskudes, et ükskord tuleb see päev, kus ka mina olen kõiges süüdi.

See päev on nüüd ära olnud. Olen aru saanud, miks sa seda ütlesid. Sa süüdistasid ennast, sest hoolisid nii väga minu heaolust. Mehed su elus ei olnud tõesti midagi väärt, sest nad ei teinud midagi, et sul oleks veidikenegi lihtsam. Sa armastasid mind hullupööra ja sellepärast tulidki õhtul kell kaheksa koju – et söök oleks laual, riided seljas, elekter makstud ja meil oleks katus pea kohal hoolimata sellest, et isa jõi ja toorutses.

Muidugi jäid sa lõpuks haigeks. Kui sa viimaseid nädalaid haiglas lebasid ja mind enam päris ära ei tundnud, siis ütlesidki, et oled palju reisinud. Ma teadsin, mida sellega mõtlesid. Keegi oli sulle kunagi öelnud, et voodihaigena on hea, kui on, mida meenutada. Sa ütlesid seda sellepärast, et me ei muretseks – isegi siis, kui olid juba minekul, tahtsid sa teha kõik, et meil oleks võimalikult lihtne.

See on see, mis hoiab mind elus. See viimane asi, mis hoiab mind ikka veel püsti ja edasi rühkimas – absoluutne veendumus, et sina armastasid mind."

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta mainumbris.